14.11.2022
Peeter Ernits Riigikogus
Esmaspäeval kõlas Riigikogus peaminister Kaja Kallase 2022. aasta ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia “Eesti 2035“ elluviimisest, mida EKRE saadik Peeter Ernits nimetas “ilusaks pabertiigriks”.
“Ma otsisin kiiresti välja selle dokumendi 2020. aasta oktoobrist ja vaatasin ka üle teie ettekande, mis iseenesest on ilus ja tubli. Selline lühike raport, et siin 2035 elab selline tegus ja terve ja arukas rahvas. Ja majandus areneb mühinal ja kõik muu. Selle vastu ei ole ilmselt mitte keegi.
Aga küsimus on selles, et kes siin siis elab. Aega ei ole kuigi palju siin, aga oluline on, mis vahepeal on toimunud. Tegelikult me seisame praegu olukorra ees, kus maailm on sisenenud sellisesse turbulentsi, kus on raske öelda, milline on olukord paari kuu pärast, rääkimata veel seitsme või kümne aasta pärast. Ja see on oluline. Ma lootsin, et siin aastaaruandes, mida valitsus peab esitama, on arvestatud seda turbulentsi – või vähemalt nii palju kui võimalik, kuna muutused on toimunud imekiiresti. Aga paraku ma ei leidnud neid.
Ma võtsin kaasa mõned arengukavad, neid pabertiigreid, mille kohta valitseja õigesti ütles, need ongi pabertiigrid. Rahvastikupoliitika põhialused, hariduspoliitika arengukava, kultuuri arengukava, terve hunnik on neid füüsiliselt olemas. Ja kõik on ilusad tiigrid, aga samas – mida nendega peale hakata?
Kui nüüd vaadata… Võtame näiteks kõige olulisema asja praegu, et rahvas – arukas, tark, terve ja tasakaalukas. Kõik sobib. Aga kes nad on aastal 2035? Kas nad on eestlased? Kas nad räägivad eesti keelt? Kas põhiseaduse preambulis olevat sihid on ka selle seltskonna jaoks olulised sel ajal? Sellest kahjuks ei ole mitte midagi räägitud.
Ma võtsin välja selle 2020. aasta variandi, kus räägitakse ka, tsiteerin: “Ühiskond ja võimalused. Maailmas on tekkimas uued rändemustrid ja -suunad. Varasema lõuna-põhjasuunalise liikumise asemel on suurenenud lõuna-lõunasuunaline ränne. Euroopa seisab lähikümnenditel silmitsi ulatuslike rändevoogudega ebastabiilsest lähipiirkonnast ning see eeldab nutikat rändepoliitikat.”
Juhtumisi on meie idanaaber praegusel hetkel selle taga. Tulemus on see, et Siseministeerium arvestab juba praegu sellega, et järgmise aasta vana-aasta õhtuks võib-olla mitte 38 000 ajutise kaitse saajat, vaid juba 75 000 – poole rohkem.
Mida see tegelikult tähendab? Haridusministeeriumi juhid on juba tunnistanud, et see ajab veski täiesti umbe. Juba praegu on tegelikult haridusveski umbes. Tänast Päevalehte lugedes tuleb juba väga selgelt see välja, et isegi Tallinnas, kuhu on 2000 Ukraina päritoluga õpilast tulnud, on juba sellega hakkama saamisega raskusi. Aga kui tuleb 4000, siis on täielik nii-öelda kollaps.
Kõike seda kahjuks ei ole siin, iseenesest olulises dokumendis, valgustatud. On räägitud ilusaid asju, mida ma ei hakka kordama ja millega võib nagu nõus olla. Aga millega ei saa nõus olla, on see, et siin arengukavas on valitseja läinud mööda kõige olulisemast – kellele me seda Eestit ehitame sellisel kujul?
Kas me suudame ette näha, kas valitsus on arutanud ja sätestanud, kuidas liikuda olukorras, mis on peale 24. veebruari kardinaalselt muutunud ja võib muutuda veelgi kiiremini? Ja kahjuks selle kohta sellest dokumendist midagi ei leia. Ma ei hakka praegu rääkima nende mõõdikute koha pealt, mida omal ajal rahvastikukriisi erikomisjonis me korduvalt arutasime. See läheks liiga detailidesse, aga…
Ühesõnaga – pabertiiger, ilus, aga selliseid tiigreid on palju-palju-palju… Ilus pabertiiger, aga suhteliselt tühi selline, läheb kõige olulisemast kahjuks mööda ning sellega ei saa meie nõustuda.”