Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna poliitiku, Tartu linnavolikogu liikme, näitleja, luuletaja ja teoloogi Malle Pärna elu on olnud nii põnev ja mitmekülgne, et seda ei suudaks haarata ka mitme lehelooga.
Kohtume Malle kodus Alatskivi lähedal, kus ta on elanud viimased üksteist aastat.
KODU
„Mu tütar leidis selle koha internetist, tulime vaatama – ilus, tore koht, lihtne pisike maja, minule paras,“ räägib Malle.
Ümbruses leidub palju nii pärnasid kui ka Pärnasid. Vaimselt on sel paigal tugev energia, lähikonnas on nii Juhan Liivi kui Anna Haava kodukant. Igati sobiv! Nii nagu leiti koht juhuslikult, on eluski palju juhuslikku.
Malle Pärn: „Ei oska seletada, miks mingisugused asjad juhtuvad ja miks nad juhtuvad just niimoodi. Me ju tegelikult eriti palju ei juhi oma elu. See kuidagi kulgeb – mingisugused plaanid, ettevõtmised, soovid, igatsused, unistused lähevad täide. Ja teised ei lähe.“
TEATER
Ta toob näiteks, et kui ta pärast lavakunstikateedri – Panso kooli! – lõpetamist draamateatrisse oleks läinud, oleks elu teisiti kujunenud. Ehk oleks ta mänginud suuri rolle nagu Ita Ever. Ilmar Tammur, toonane draamateatri peanäitejuht, ütles Mallele, et võtaks küll, aga pole kohta.
Samal ajal soovis Ugala suuremat osa kursusest. Malle oli tüdrukutest ainus, kel erialahinne viis.
Ta lisab siinjuures, et ta ei ole inimene, kes läheb endale midagi nõudma: „Mitte kunagi! Ma lähen sinna, kuhu mind kutsutakse. Teen seda, mida mulle antakse teha.“
Ugalas mängis Malle mitu väga toredat rolli, aga mentaliteedilt ei sobinud sinna – ei sobinud juhtkonnaga, ei sobinud lavastajatega ja uue peanäitejuhi Heino Torgaga hoopiski mitte.
Pärast kolme kohustuslikku aastat Ugalas läks Malle Pärn Mai Meringu kutsel edasi Rakverre. Kolm tundi keelitas Mering teda. Paraku maksid Malle otsekohesus ja Mai spontaansus ning konfliktsus kätte – aasta pärast läksid nende teed lahku. Malle Pärn: „Ma ei saanud kunagi hakkama sellega, et oleksin võltsilt kiitnud, et oi, küll sa oled tore.“
Rakverest läks Malle tagasi koju – ta oli pettunud ja haavatud. „Siis ma vaikselt hakkasin vaatama ja mõtlema – olin sisuliselt esimene vabakutseline näitleja. Mina ei olnud selline inimene, et tulen teatrist ära ja otsin endale mõne teise töökoha. Mina jäin näitlejaks, isegi ilma tööta.“
Tagantjärele ütleb ta aga mõlema teatriperioodi kohta häid sõnu. Elu on elu, sisustad ju seda ise. Ja mitu sõpra olid toredad. Ta sai Viljandis teatriühingu hooajapreemia ja noore näitleja preemia.
RAADIO
Edasi sattus ta televisiooni ja raadiosse. Ta hakkas tegema lastesaateid ja luges muinasjutte saatesse „Head und, mudilased“. Praegugi korratakse neid vanu lugusid „Unejutu“ nime all.
Malle unejutud olid kõik kas tema enda kirjutatud või otsitud ja tõlgitud. Edasi tuli veel teisi lastesaateid, näiteks „Siller, siller“, “Muinajutumaias” ja “Lastehommik”.
“Ega lastesaadete tegijate seas erilist konkurentsi ei olnud, sest selle eest maksti kõige vähem,” ütleb Malle muheledes.
Aga Malle ei lugenud ainult muinasjutte, vaid ka laulis kitarri saatel. Lavakoolis õppides oli ta ehitusmalevas samas rühmas Tõnu Tepandi venna Jaak Tepandiga, kes mängis kitarri ja andis teeotsa kätte ka Mallele. (Viimati laulis Malle kitarriga mullu detsembris Mustvee kirikus, kuhu ta kutsuti advendi jumalateenistuse järel kogudusega kohtuma.)
Kord võttis Malle oma laulud ja kitarri ja läks lastesaadete toimetaja Juhan Saare juurde.
„Laulsin talle laulud ette ja tema ütles, et kuule, teeme lastesaatesarja. Mis mul selle vastu saab olla, eks ole. See oli „Muinasjutuaken“. Kaks aastat tegin, kord kuus oli saade. Rääkisin muinasjuttu ja laulsin laule vahele. Teisel aastal võtsin partnerid – Ago Saller, Maria Klenskaja, Igor Kurve, Ivo Eensalu.“
Lastega see asi kuidagi sobis. Malle peab ennastki veidi lapsemeelseks. Kuid tema lasteluuletuste ja muinasjuttude tekstides oli peidus ka alltekst täiskasvanute jaoks.
„Muinasjutt on kohutavalt tähtis. Lapsele on vaja muinasjutte, mis annaksid talle turvatunde. Ei ole eriti arukas õpetada inimest niimoodi, et sa pead tegema seda ja seda sa ei tohi teha. Rohkem mõjub see, kui midagi antakse kujundi kaudu. Muinasjutt on kujund, mille kaudu kujundatakse lapses inimest.“
FILM
Malle Pärna ainsaks filmirolliks jäi Saare Leili „Tuulevaikuses“, kus ta mängis koos Jüri Järveti, Evald Hermaküla, Mauri Rausi ja oma kursusekaaslase Lembit Ulfsakiga.
Paraku ei leidnud Veljo Käsperi linateos erilist heakskiitu kriitikute silmis, kuigi selle aja kohta oli eriline see, et seal mängisid ainult Eesti näitlejad.
Filmiti Viinistul, osa filmivõtteid oli Karepal, ehkki lugu tegelikult toimus Võrtsjärve ääres. Eks mere ääres oli põnevam. Võtete ajal käis muidugi suur seltsielu, filmibrigaad oli nagu tore sõbralik perekond. Peeti pidusid ja veedeti üheskoos niisama aega.
TÜTAR
Ka Malle Pärna tütrest Katrinist sai näitleja. Ta laulis ja luges juba lapsena luuletusi, käis emaga kaasas estraadietendustel, õppis ise ära mõne estraadimonoloogi ja kandis neid sugulaste sünnipäevadel ette.
Malle meenutab: „Ta kaalus ikka midagi muud ka – ülikooli –, aga talle ei meeldinud toona Tartu linn. Mina ta näitlejaks õppima minekut mõjutanud. Lavakool annab ju väga hea humanitaarhariduse ja esinemisoskuse, paneb ennast igakülgselt arendama. Sellepärast mõtlesin, las ta läheb. Ta saab sealt eluks palju vajalikku, ükskõik mis edasi saab. Samas tean, et teatris võid olla väga andekas, aga võib juhtuda nii, et istud selle oma suure ande otsas – istud kodus ja ei tee midagi. Edu teatris on sageli õnneasi.“
USUTEADUS
Usuteaduse juurde jõudis Malle Pärn estraadi kaudu. Ants Matiiseniga tehti estraadikava, terve Eesti sõideti läbi. „Sõitsime siis igal õhtul välja väiksematesse kohtadesse. Ja mina igal pool, kus peatusime, otsisin üles kohaliku kiriku, pildistasin seda. Mul on üle saja Eesti kirikut üles pildistatud. Pühapäeva hommikud olid vabad, läksin kirikusse jumalateenistusele. Istusin häbelikult viimasesse ritta ja kuulasin kirikuõpetajat ja orelit, laulsin kaasa. See kõik oli niivõrd huvitav. Ja see kõik mulle nii meeldis.“
Nõnda hakkas ta pikkamööda kirikuinimestega kokku puutuma: „Leidsin, et nad on tunduvalt sügavamad ja huvitavamad inimesed, kui näitlejad ja kirjanikud, kellega seni läbi käisin ja pidusid pidasin.“
Lõpuks pani üks sõpradest-kirikuõpetajatest Malle kirikus pühapäeval laulma. Ta laulis Suure-Jaanis ja Pilistveres, hiljem hakati teda kutsuma ka mujale. Isegi Soome.
Ühel hommikul pani Malle juhuslikult raadio mängima ja seal, „Kirikuelu” saates, kutsus toonane Usuteaduse Instituudi rektor Jaan Kiivit vastuvõtueksamitele. Edasi oli kuidagi loomulik minna teoloogiat õppima, kuigi ta tundis selle ees aukartust.
Malle Pärn: „Hakkasin mõtlema, miks ma panin raadio mängima sel hetkel, kui ta seda rääkis. Võtsin kutse vastu.“
Tegelikult tal ei olnud mõtet hakata pastoriks. „Mina jäin näitlejaks. Näitleja, see on mu esimene elukutse ja minu identiteet.“
Kirikuõpetaja peab lisaks koguduse vaimu ja hingeelu hoidmisele ju tegelema ka kirikuhoone ja vara eest hoolitsemisega. Malle on siiski väga palju jumalateenistusi läbi viinud ja kirikuõpetajaid asendanud.
Instituudis märkas Malle, et tema ees läks nagu lahti uks, mille taga oli hoopis teine maailm. Tema elule andis see dimensiooni juurde, maailmas oli värve ühtäkki senisest palju rohkem, ta liikus mõtlemises justkui kõrgemale tasandile.
Malle oli usuteaduskonda lõpetades üle viiekümne. Kooli läks ta hiljemgi – see oli autokool, kus ta kuuekümneselt eksamid tegi ja juhiloa sai.
POLIITIKA
Nagu teatri kaudu jõudis ta kiriku juurde, nõnda jõudis ta omakorda kirikust poliitikasse. Juba ärkamisajal hakkas kirikute juures kasvama vabaduseihalus. Sealt omakorda kasvas välja Kristlik Liit.
Nagu Eestis asjad ikka on, ei leitud üksmeelt ning jaguneti kahte leeri, ühest osast moodustati poliitiline partei Kristliku Liidu nime all, mille juhi valimisel esitati Illar Hallaste kõrval teiseks kandidaadiks Malle, kes sai Hallastest kolm häält vähem. Hiljem ERSP-ga ühinedes moodustati sellest Isamaaliit.
Kui 2014. aastal tuli kooseluseadus ja Mart ja Martin Helme olid loonud äärmiselt huvitava internetiportaali Terve Mõistuse Sündikaat, hakkas Malle neile oma artikleid saatma ja nõnda ristusid teed EKRE-ga.
„Tegelikult hakkasin juba üheksakümnendatel aastatel kirjutama asjadest, mis minu meelest ei olnud päris õiged.“ Delfi ja Postimehe arvamusportaal avaldasid mitu artiklit, samuti Sõnumileht.
Ja siis helises Malle telefon. Ta oli just autoga koju jõudnud. Helistas Martin Helme, kes küsis, kas Malle Pärn tahaks osaleda riigikogu valimistel EKRE nimekirjas. Malle sai ligi 1900 häält, olles Jõgeva- ja Tartumaa esimene number.
„Mina võin öelda, käsi südamel, et mina olen Martin Helme erakonnas. Ja mina siit ei lähe! Mitte kunagi! Mitte kunagi. Ja kui mina lahkuksin erakonnast, siis lahkuksin ka riigikogust või volikogust, sest olen sinna saanud tegelikult EKRE häältega. See on minu eetika. Ilmselt vanamoeline, ilmselt tagurlik, üldse mitte liberaalne selles tänapäevases mõttes.“
***
Viimati mängis Malle Pärn 2012. aastal Tartu uues teatris vabaõhuetenduses „Naised valitsevad maailma“, kus mängis ühes stseenis – uskuge või mitte – Jumalat. Ta seisis Raadil künka otsas publikust kõrgemal ja rääkis mikrofoni.
See jumala monoloog võttis kokku kõik selle, mis siin all toimus ja püüdis seda rahvale seletada ja õigustada. Viimasel etendusel sai ta publikult marulise aplausi. See oli ilus lahkumine.
Aarne Mäe
