“Lukašenko/Lukašenka on jälk lojus. Kuna ei suudeta ära otsustada, mis tähega ta nimi peaks lõppema, siis pakun omalt poolt välja kompromissi. Lukašenk@ on igati moodne värk.
Eesti Vabariigi suurim probleem on venestamine, mida pole suudetud siiani lõpetada. Seda iseseisvuse tingimustes! Ma arvan, et iga välismaal õppiv või töötav eestlane – või ka lõunaeestlane – saab otsemaid närvišoki, kui ta külastab Eesti Vabariigi pealinna. Mina sain. Ma jalutasin Kadriorus mere ääres ning absoluutselt kõik (!) inimesed, kes mulle vastu tulid, olid venekeelsed.
Läksin raamatupoodi. Plaan oli kaasa osta üks raamat. Võib-olla kaks raamatut. Sattusin aga eestikeelseid raamatuid nähes meeltesegadusse ning lohistasin kassa manu terve hunniku kirjandust. Mulle pakuti kohe tass kohvi. Rüüpasin kohvi ning ütlesin poemüüjale: „Siin on liiga palju venelasi.“ Üle poemüüja näo libises kurb vari, ta ohkas ning lausus: „Mis teha.“
Jah, tõepoolest. Mis teha?
Teha annaks ju paljutki. Näiteks muuta püsielanike jaoks elu, mis ei toimu avalikus ruumis eesti keeles, võimatuks või väga raskeks. Samuti ei tohiks murekohti suuremaks teha. Anno 2020 ei saa lubada venekeelsete inimeste jätkuvat sisserännet.
Miks ma kasutan lohisevat väljendit „venekeelne inimene“ ning mitte venelane? Sest süvariigi strateegia sunnib mind selleks. Nimelt on süvariigis kombeks rääkida maridest, komidest, udmurtidest, juutidest, aseritest, kasahhidest ja sajast muust rahvusest. Tegelikult on tegemist isikutega, kelle peamine suhtluskeel ja de facto emakeel on vene keel. Meenub ammune vestlus ühe Ukraina juudiga.
Piret: Kas sa ukraina keelt oskad?
Ukraina juut (vaatab Piretit sellise näoga nagu oleks Piretil käes mädanev rotilaip): Ei, seda (põlglik muie) räägitakse ainult külades. Linnainimesed suhtlevad vene keeles.
Paljud ukrainlased, kelle peamine suhtluskeel on ukraina keel, arvavad, et ukraina keel ja vene keel on ülimalt sarnased. Nad saavad tavaliselt šoki, kui nad kohtuvad ukraina reintaageperadega. Sellised välisukrainlased vene keelest aru ei saa, aga ukraina keelt panevad ludinal. Koduukrainlased peavad nendega suheldes olema tähelepanelikud ning kasutama ainult puhast ukraina keelt. Igasugused kreoolkeeled langevad ära.
Eeldan, et Valgevenes on olukord sama, sarnane või hullem. Rahva de facto emakeel on seal kindlasti vene keel. Enamik on koolihariduse saanud vene keeles. Valgevenelaste saabumine Eestisse oleks Eesti jaoks väga negatiivne.
Ma olen ju oma silmaga näinud, kuidas selline rahvas hakkab kohe lõimuma nõukogude okupantkonnaga. Minge ja jalutage palun Tartu Ülikooli koridorides. Te näete seal venekeelseid gruppe, mis koosnevad nõukogude okupantkonna liikmetest ja siis venekeelsetest sisserännanutest, kes kajastuvad statistikas saja erineva rahvuse nimekirjas. Tegemist peaks olema tavapärasest targemate inimestega. Kuid ka targad inimesed tunnevad tõmmet omasuguste poole. Venekeelsete sisserännanute jaoks on nõukogude okupandid omad. Eestlased ei ole. See on loomupärane käitumine, mille mittetajumiseks peab olema pime ja kurt.
Kuigi mul on valgevenelastest kahju (nagu ka paljudest teistest, keda ahistavad kurjad kollid), siis ei saa Eesti neid nende enda loomupärase käitumise tõttu Eestisse lubada. Kes on lennukiga sõitnud, teab, et lennukis räägitakse, kuidas peab käituma ohu korral. Kuidas peab hapnikumaski pähe panema täiskasvanu, kes reisib koos lapsega? Loomulik instinkt oleks ju aidata kõigepealt last. Aga kas on mõistlik last aidata, kui sa ise oled hapnikupuudusest teadvust kaotamas? Surete ju nii mõlemad. Seega peab täiskasvanu tegema südame kõvaks ning panema kõigepealt hapnikumaski ette iseendale. Alles siis lapsele. Ka siis, kui laps kõõksub ja tunneb end ülimalt kehvasti.
Eesti peab kõigepealt panema hapnikumaski ette endale ja alles siis Valgevenele. Kuidas me saame Valgevenet aidata, kui meil on hapnikumask ees, st eestlus ja eesti keel on kaitstud? Väga lihtne. Me saame neile anda abi Valgevenes. Eestis tänase seisuga kahjuks ei saa.
Mind kutsutakse mõnikord Tallinnasse. Aeg-ajalt isegi tasuta. Valetan alati nii, et suu suitseb ja nina kasvab, et ma ei saa, sest… mida iganes. Puhas tõde on see, et ma ei suuda Tallinnasse enam minna. Seal on mul liiga vastik ja valus. Ma olen elanud vabas maailmas ja ei taha enam tagasi Nõukogude Liitu. Minu koduriik on Eesti Vabariik. Minu koduriik ei ole ENSV. Seega olen Tartus, kuhu imbub ka nõukogude okupantkonda ja venekeelseid sisserännanuid, aga olukord on siiski enamasti talutav, va vast siis, kui grupp, kelle lemmiksõna on bljätt, sätib end minu akna alla röökima. Merd ei ole ma näinud aastaid.
Berndt von Staden kirjutab oma memuaarides (või kirjutas sellest äkki tema ema Camilla von Stackelberg? Suurt vahet ei ole), et Eesti Wabariigi ajal suhtlesid Saksamaa diplomaadid baltisakslastega äärmiselt vähe. Neil oli karm käsk suhelda eestlastega. On selge, et me ei saa valgevenelastelt eeldada sama kõrget eetikat kui Saksamaa diplomaatidelt. Kui Saksa diplomaat hoiab oma loomupära ohjes ja käitub nii nagu on õige, siis valgevenelased jooksevad kohe nõukogude okupantide rüppe. Sest nii on mõnusam ja lihtsam.
Anun Eesti Vabariigi valitsust, et otsustataks (valge)venelasi Eestisse mitte lubada.
25.09.2020 Anno Domini
Piret Kivi