19.04.2018
Poliitikas tuleb alati kõnesid pidada. Pilt on illustratiivne.
Mitmed väitlussaated teles annavad aimu Eesti poliitikute väitluskultuuri(tuse) tasemest.
Üldlevinud on komme oponentidelt kurbade kutsikasilmade ja väriseva häälega küsida: “Miks me peame vastanduma? Miks me ei või sõbralikult läbi saada?”, et siis hetk hiljem uinutatud vastasele lahinal vesi peale tõmmata.
Seda nähtust kohtab tihti saates “Foorum”, kus saatejuht Andres Kuusk on sageli juhtinud mõne poliitiku tähelepanu sellele, et tema hiljutine soov mitte vastanduda on vahepeal muutunud omapoolseks sildistamiseks. “Aga mina ju ei sildista, mina räägin asjadest nii, nagu need on!” kostab hämmeldunud poliitik seepeale täiesti siiralt.
Vabariigi aastapäeva eel käis ühes saates sotside esindajana ka Riigikogu esimees Eiki Nestor, kes kutsus paatoslikult stuudios viibivaid poliitikuid iga kord, kui sõna sai, mitte vastanduma — nagu eesistujale kohane. Ainult et paaril hetkel, kui ta ennast unustas, sai EKRE tuld ja tõrva nii, et vähe polnud!
Päris naljakaks aga kiskus kõmu tekitanud Tallinna TV saates “Ajurünnak”, kus sotsitar Marianne Mikko avastas ootamatult, et saates ei tegeldatagi temaga nõustumise ja sotside ideoloogiale järele kiitmisega. Ebameeldivalt üllatunud Mikko päris saatejuhilt, et mis formaadiga on tegu, kui teised ei soovi temaga nõustuda, ja lõpuks väitluses Varro Vooglaiule alla jäädes nõudis ta ehtstalinlikult “vaenuliku katoliikliku propaganda lõpetamist sekulaarses riigis.”
Siinkohal tuleb taas au anda EKRE poliitikutele, kes ütlevad alatasa, et ei soovigi mitte vastanduda, sest rahvuskonservatiivide ja vasakliberaalide vaated on liiga erinevad, et isegi rahu sõlmida. EKRE on lihtsalt võitlev erakond ja tal on omad eesmärgid, mida tänases Eestis vastandumata ellu viia ei saagi. Näiteks kooseluseaduse küsimuses ei saa erinevate leeride vahel kokkupuutehetke tekkidagi.
Kaks meie naisministrit, Kadri Simson ja Urve Palo, näitasid viimases “Foorumis” jälle üles äärmist enesekriitilisuse ja enesevalitsuse puudumist. Mistahes süüdistuse korral oli neil kohe käsi püsti ja eetris kuuldus teiste kõne vahele erutatud ja vihane omavaheline sosin: “Kuidas ta niimoodi öelda võis! See on vale! Vaadaku hoopis ennast!” Eriti läks endast välja minister Palo, kes sekkus pidevalt teiste jutusse ja nõudis, et tal lastaks rääkida, seda mõnikord saamata aga pritsis sarkasmi. Ilmselt mõjus naisministritele halvasti ka Jürgen Ligi lähedalolek.
Ja lõpetuseks üks kommentaar Kalju Keerojalt: “Peaministrile ja ka teistele ministritele tuleb meelde tuletada, et Riigikogu liikmed ei ole õpilased koolis, kelle “rumalatele” küsimustele õpetaja vastab, vaid peaminister on nagu õpilane eksamikomisjoni ees, kelle küsimustele tuleb tal põhjapanevalt vastata. Kui ei oska vastata, siis tuleb minna uuesti õppima ehk peaministri koht vabastada. Peaministril ei ole õigust kritiseerida Riigikogu liikmete küsimusi.”
See arvamus läheb täpselt kümnesse. Asi on inetuks läinud eriti just peaminister Jüri Ratase ajal, kes ironiseerib saadikute küsimuste ja nende endi isiksuste või erakonna kallal, neid sageli lausa mõnitades ning ennast ja oma valitsust ülevoolavalt kiites. Talle meeldetuletuseks: peaminister ja teised ministrid on täidesaatva võimu esindajad, kes peavad seadusandjatele aru andma, kuidas seadusi on täidetud ja neist kinni on peetud. Nad ei tohi mingil juhul olla 101 saadiku ees üleolevad, nagu senine praktika paraku näitab. Ka presidendil ei ole oma kõrgest ametist hoolimata õigust rahvaasemikke õpetada, Kaljulaid ei näi paraku samuti sellest hoolivat.