Optimistlikud inimesed meeldivad rahvale, hullumeelsed… mitte nii väga.
Endine Vabaerakonna esimees, nüüd parteituna riigikokku kuuluv Artur Talvik ütles ERR-ile, et on loomas uut erakonda, millele seab ambitsioonika eesmärgi saavutada 25 mandaati järgmises parlamendi koosseisus.
Talviku sõnul on ta esialgu viieliikmelise seltskonnaga loomas kaasaegset poliitilist platvormi, mis toimiks erakondadest hoopis teisel alusel, kuigi erakonnana tuleks see seaduste järgi vormistada.
Ta avaldas lootust, et uue poliitilise jõuga ühineb poliitikaväliste inimeste kõrval nii praeguseid vabaerakondlasi kui ka inimesi roheliste parteist, sest just puhta looduse ja innovaatilise majanduse seab ta programmis esiplaanile, vahendab BNS.
Valimisteni on laias laastus pool aastat. Poliitiline maastik on suuresti juba välja kujunenud – Mart Helme varasema hinnangu kohaselt on umbes 70% valijatest Reformierakonna, Keskerakonna ja EKRE poolt juba “lukku pandud”, seega ülejäänud võitlevad umbes ühe kolmandiku häälte pärast.
Praegu üritavad oma valijaid leida Vabaerakond, Isamaa, sotsid, rohelised, uus liikumine Eesti 200 – kõigil neil on mingi nišš, tõsi küll, imeväike, kuskil olemas. Talvik peab kõigi nende valijad omale kahmama, kuid kas see on reaalne? Ja veel 25 koha jagu? Selle saavutamiseks peab kellegi ikka väga räigelt pildilt välja lükkama või mingi põrutava riikliku uuenduse, mis oleks ka reaalne, välja mõtlema!
Kelle hääli loodab ta veel saada? EKRE omi? On ta valmis ütlema ei kooseluseadusele ja massiimmigratsioonile, lubama kohtureformi ja Rail Balticu peatamist?
Kus näeb Talvik praegu poliitilisel maastikul ideoloogilist tühimikku, kuhu nad võiksid maanduda? Isegi protestihääled pole enam eriti saadaval või siis jagunevad need teiste uusüritajate vahel ära!
Kogu lugupidamise juures Talviku vastu peab nentima, et tegu on kartellipoliitikuga, kes ei astu kunagi pehkinud poliitilise süsteemi vastu, tema julgeb vaid seisva veega lombi pisut virvendama ajada, mitte aga laineid lüüa. Ei tea, kes need viis poliitikut on, kellega ta plaane haub, aga üks on nende kohta teada – nad on utopistid. 25 parlamendikoha saamiseks peab ette võtma midagi jõulist, Eesti 200 või 28 riigireformija kombel sõnavahu pritsimine ei lähe enam läbi!
Ainus, mida Talvik praegu ära suudab teha, on Vabaerakonna lõplik lagundamine – sealt läheb tema poole üle enamik vabakatest. Siis ehk veel mõned opositsionäärid roheliste seast ja Eesti 200 ridadest. Ja ongi kõik.
Artur Talviku uus algatus kohe ei saa sarkasmi äratamata jätta – suvekuumus on tõesti suur! Kui ta peaks suutma luua “kaasaegset poliitilist platvormi, mis toimiks erakondadest hoopis teisel alusel” ja saada 25 kohta, siis on ta tõesti suur mees – aga praegu tundub poliitik küll koomikuna.
UU