19.06.2018
“Keda karistati?” küsib Stolitsa. Igastahes mitte keeleseaduse rikkujaid!
Peavoolumeedias kajastatav arutelu venekeelse hariduse üle näitab ilmselgelt selle võimupoolset kaitsmist või siis varjatumat allesjätmist kakskeelsuse ja keelekümbluse sildi all.
“Tallinna haridusameti juht Andres Pajula pole nõus väitega, et pealinnas on venekeelne õpe jätkuvalt hinnatud seda soosiva hariduspoliitika tõttu. Ometi näib olevat aastatel 2011–2017 hariduse eest vastutanud tollane abilinnapea Mihhail Kõlvart selle nimel kõvasti pingutanud, nõudes näiteks vene koolidele erandeid,” kirjutab Postimees.
“Tallinnas pole vene koole ahistatud,” väidab Pajula. “Oleme kohelnud kõiki koole võrdselt.” See venekeelse kogukonna rahustamiseks mõeldud ütlus näitab, et keskerakondliku linnavalitsuse poliitikas ei kavatseta venekeelsetele koolidele “liiga” teha ja seega ka mitte eestikeelsele haridussüsteemile üle minna.
Pajula näeb tuleviku Tallinna koolivõrku mitmekesisena. “Lapsed on kõik erinevad, ühele sobib üks mudel, teisele teine. Ühele sobib eesti koolis õppida, teisele sobib keelekümblus, kolmandale individuaalõpe erakoolis. Mina toetan mitmekesist koolivõrku ja teatud evolutsioonilisi protsesse, mitte revolutsioonilisi protsesse,” rääkis ta. Evolutsioonilised protsessid lubavad paraku venekeelsel keskkonnal, sealhulgas ka koolidel, edukalt edasi tiksuda.
Praegune keskerakondlik hariduspoliitika alaväärtustab ilmselgelt eesti keelt, surudes seda teisejärgulisse rolli ja nõrgendades emakeelt nii vene kui inglise keele ründe ees. Miljonilise eesti rahva keel ei vaja sadade miljonite suurkeelte kõnelejate kõrval mitte võrdsust, vaid eelispositsiooni omaenda kodumaal.
EKRE on veendunud, et venekeelset haridust võib vene lastele pakkuda ehk tasulistes erakoolides, riiklik haridussüsteem aga peab olema algusest peale ainult eestikeelne. 27 aastat pärast Nõukogude Liidu lagunemist peaks siinsed venelased juba olema teadlikud sellest, et nad ei ela mitte Venemaal, vaid Eestis, mis on rahvusriik. Praegune Eesti riik seniste valitsuste juhtimisel neile seda teadmist ei kinnista, Keskerakonna võimul all on nii haridus- kui ka sisserändepoliitika käigus pigem soodustatud venestamist.
Lätis suutsid rahvuslased lühikese aja peale suruda ülemineku täielikule lätikeelsele haridusele, Eestis aga on nii president Kersti Kaljulaid, haridusminister Mailis Reps kui ka Eesti 200 algataja Kristiina Kallas oma seisukohavõttudes propageerinud kakskeelsust, mis tähendab, et vene lapsi ei panda mitte sedavõrd eesti keelt õppima, kuivõrd eesti lapsed peavad oma kodumaal omandama ka vene keele.
Ida-Virumaa ja Tallinn on vene keelt täis, see surub ennast üha tugevamalt avalikku ruumi ja mistahes jutud kakskeelsusest on vesi venestamise veskile.