Politoloog on saanud võrdseks mõistega “poliittehnoloog” – Tõnis Saartsi näitel

Kui inimene paneb oma nime ette kõlava tiitli, siis ei tähenda see alati, et ta on kompetentne – tihti on selle taga kõrge hinnang isikliku “mina” arvamusele.

Nimelt kirjutab “politoloog” Tõnis Saarts Postimehes: “Ränderaamistiku debati osav kaaperdamine EKRE poolt oli kõigest eelmäng sellele, mis meid ees ootab, juhul kui suured põhivooluerakonnad end kokku ei võta ega suuda luua ühiskonna enamust kõnetavat vastu-narratiivi.”

EKRE ei kaaperdanud rändepakti teemat, vaid see on rahvuskonservatiivide põhiteema olnud alates nende valimisest Riigikogusse ja rändekriisi algusest. Keda süüdistati esmalt Vao pagulaskeskuse seinapõlengus 2015. aastal (kuigi see see ei leidnud tõestust ja süüdlased on siiani tabamata)? Keda on eelmise nelja aasta jooksul pidevalt rassistideks ja ksenofoobideks tembeldatud, sest nad ei soovi massiimmigratsiooni? Kui politoloog ei suuda näha vahet ühe erakonna poliitika alustel ja hetkeolukorra ärakasutamisel, siis tuleks küll loobuda ametinimetuse kasutamisest.

Saarts võiks proovida aru saada, et kui erakonna üheks teemaks on pidevalt olnud rahvuse säilitamine massiimmigratsiooni vastu sõdides, siis see ongi nende elutöö! Pigem võiks kaaperdamist ette heita Isamaale, kes on kogu aeg heaks kiitnud kõik sisserände piirangute leevendused, kuid rändepakti teema puhul asus kohe selle vastu võitlema, sest nägi, kuidas see ühiskonda muretsema pani.

Aga äkki ongi EKRE narratiiv ühiskonna enamust kõnetav? Kui võtta arvesse seda, kui paljud jõud on väljaspool EKRE-t ja ka sealhulgas kartellierakondades rändepakti vastu olnud (paljud nõustusid erakondliku käsu peale heakskiitu andma), siis on Marrakechi-vastasus pigem ühiskonna suurema osa soov ja tahe! Mis aga puutub Reformi- ja Keskerakonna vastu-narratiivi, siis vasakliberaalses ühiskonnas pole sellist võimsat moodustist enam võimalik tekitada – pole ei vundamenti, ehituskive ega sidumissegu!

“EKRE-l on loogiline ja sidus narratiiv Eesti tuleviku tarbeks juba olemas – nemad pakuvad neile neljale suurele küsimusele lihtsa ja kompromissitu vastuse,” räägib Saarts. Ta sõnastab ise EKRE soovid: oleme ennekõike eestlased ning mitte eurooplased (vähemalt seni, kuni Euroopa tähendab dekadentlikke liberaalseid väärtusi, mis on olemuslikult eestlastele võõrad ja nõrgendavad meie rahvuskehandit); asume üles ehitama oma, Eesti rahvusriiki, kus mitte keegi teine, ei läänemaailm ega Venemaa ei tule meile ütlema, milliseid väärtusi ja demokraatiamudelit me järgima peame – me ehitame üles oma eestiliku demokraatia, jne.

Just nii see ongi – lihtne ja kompromissitu, kui sooviks on päästa eestlus, eestlaste riik, keel ja kultuur! Saartsi jutust kumab läbi, et nii mõelda on vale. Kas Eestis siis polegi demokraatia ja õigus arvamuste paljususele? Kas sotside soov muuta Eesti multikultuurseks, lubada siia ohtralt võõraid inimesi ja senitundmata “väärtusi” on siis õigem ja demokraatlikum? Politoloog tundub küll olevat totalitarismi poolel, nõudes ainult “õigele” ideoloogiale elujõudu!

Saarts loodab “kolmandale jõule”, kes “rullib otsustavalt tagasi EKRE populistlikku võimuambitsiooni.” Millest jutt on, härra Saarts? Ühel hetkel loete ette ühe erakonna ja nende toetajate nägemuse Eesti tulevikust ja siis tembeldate selle kohe põrgulikuks kavatsuseks? See, et teiesugustele Brüsseli-truudele “politoloog-politikaanidele” rahvuslaste plaanid ei meeldi ja et need teie ambitsioone takistavad, ei ole mingi katastroof ei Eestile ega maailmale.

See pole kunagi ka demokraatiale probleem olnud, kui riikides vahetub rahva soovil võim ja kurssi mingil moel muudetakse! Itaalias sai möödunud aastal migratsiooni soodustanud valitsuse asemele selle vastane, Hispaanias juhtus vastupidi – see ongi demokraatia, härra Saarts, kuigi teie väidate vähemalt kaude, et demokraatia õitses Hispaanias, aga mitte Itaalias! See, et “politoloogi” mõtted on ebademokraatlikud, ei tähenda, et demokraatlik ühiskonnakord peaks neist lähtuma!

Järgmisel korral võiks sellise arvamusega esineda lihtsalt Tõnis Saarts. Või vasakliberaal Tõnis Saarts. Sobib ka Tallinna Ülikooli (ebaõiglaselt) võrdleva poliitika dotsent, sest mida ikka neomarksistlikuks muutuva kõrgkooli õppejõult oodata on. Kuid politoloog Tõnis Saarts ei tohiks olla ühe ideoloogia heakskiitja ja teise mõnitaja, sest siis on ta lihtsalt poliitkomissar.

Allikas: Postimees