Kui enamik kodanikualgatusel põhinevatest väikeparteidest taltub valimiskünnise alla jäädes, siis poliitprojekt Eesti 200 saab pidevalt dopingut juurde, et ta ikka elus püsiks.
Kuidas teisiti seletada seda, et Eesti 200 küll põrus valimistel, kuid meedias jätkub tema pildis hoidmine – just äsja teatas projektiseltskond oma soovist osaleda Euroopa Parlamendi valimistel, ja meedia võimendab seda kohe.
Ilmselt tuleb projektile sealtki uus hoop, sest kaalul on kõigest seitse kohta, millele peale heitlevad kolm tugevat erakonda, kaks teise ešeloni parteid ja nüüd soovib veel ka Gruz 200 oma noosi! Isegi kui nad esitavad enda kandidaadiks valutavate kannikatega Tarandi, kes praegu paaniliselt uut enda ülesseadjat otsib, siis löödud kaartidega suuri mänge ei mängi.
Endi ridadest “kahesajatajad” sobivat kandidaati hetkel küll ei leia. Ja milleks on europarlamenti vaja veel paduglobaliste juurde, kui nüüdki on Euroopas tuntav tendents konservatiivsete, rahvusmeelsete ja immigratsioonivastaste jõudude tugevnemisele? Kristina Kallasest aga saaks uus Yana Toom, kes kodumaad venelaste kiusamise juttudega mustamas käib.
Meedia tõstis esile ka sotside feministliku poole esindaja Barbi Pilvre soovi Eesti 200 ja marksistide ühinemise kohta. Eks neid ongi ühendatud anumateks peetud, mida oli näha populaarsusuuringute protsentide voolamisest nende kahe vahel. Pärast Vene Erakonda Eestis oleks see sotsidele uus venemeelsuse süst. Aga muidu mahuksid kaks erakonda ühise multikultikübara alla ära küll!
Eesti 200 räägib pikast prespektiivist ehk siis tõesti vist püsimisest omariikluse 200. sünnipäevani, kuid nagu värske dopinguskandaal tõestas, ei püsi ükski laip kaua püsti, topitagu ta keemiat nii täis kui tahes. Ei püsi üleval ka “kahesajatajate” poliitprojekt, kui väga süvariik elektrišokke, vereülekandeid, laibaelustamist ja koomast väljutamist ka ei üritaks!
Riik turgutab “kahesajatajaid” siiski saja tuhande euroga aastas ja seda neli aastat, seega püüab Eesti 200 hinges püsida.