Täna, 21. septembril meenutatakse konverentsiga Porkuni lahingut, millest möödub 80. aastat. Samas esitletakse raamatut „Porkuni lahing 1944. Mälestused”. Konverentsi järel toimuvad jumalateenistused ja mälestustalitused nii Loksa haual kui Vistla memoriaali juures.
Konverentsi oluliseks osaks on 107-leheküljelise raamatu “Porkuni lahing 1944. Mälestused” esitlus, mille koostajateks on ajaloolased Hanno Ojalo ja Ranno Sõnum. See on omamoodi järjeks viie aasta eest ilmunud raamatule “Porkuni vennatapulahing 1944″.
Porkuni vennatapulahing oli kontaktlahing, kus põrkasid kokku Eesti ja Saksa poole peal võidelnud eestlased.
Nõukogude poolel langes 69 võitlejat, Saksa poolel 200-300. Saksa poolel langenute arv ei ole täpselt teada, sest hukkunuid leiti veel päevi hiljem metsast ja põõsaste vahelt ning maeti siis, kuhu juhtus.
Lahingupaigas Loksa haual on Punaarmees langenud, seal lähedal Vistlas aga Saksa mundris langenud eestlased.
Kohalik patrioot ja kodu-uurija Hanno Tamm on hoolitsenud selle eest, et korralikult oleks tähistatud ka Vistla memoriaal, kuid seda tehes on ta pidanud üheksakümnendate alguses kokku puutuma nii nõukogude võimuorganitega, kes mälestusmärgi mitu korda õhku lasid kui ka vasevarastega.
Porkuni lahing leidis aset 21. septembril 1944 Porkuni järve ja Sauevälja küla vahel Lääne-Virumaal. Saatus sundis omavahel lahingut pidama 925. Eesti laskurpolgu ja Eesti Leegioni (20. SS-relvagrenaderidiviisi) võitlejad. NSV Liidu Eesti laskurkorpus piiras Narva poolt taanduvate Saksa üksuste umbes 1500-mehelist kolonni, mis koosnes peamiselt 20. eesti diviisi võitlejaist
Seda saatuslikku lahingut on meenutanud tamsallane Asta Lepik, kes viibis kümneaastase tüdrukutirtsuna parajasti kodus Vistla külas.
Asta Lepik: „Kell oli kaks päeval, joonistasin parajasti köögis, kui tankid hakkasid sõitma ja pärast oli terve meie põld tanke täis. Meist olid kodus minust neli aastat vanem vend ja neli aastat noorem vend, samuti kauge sugulane Rakverest, kes oli sõjapaos. Ema oli naabrite juures külas.
Korraga tuli tankimürsk lakka – lagi vajus sisse, kõik oli tolmu täis. Meie olime parajasti soojamüüri taga peidus, siis hüppasime aknast välja ja jooksime metsa. Majatagune oli Saksa poole sõdureid täis. Üks neist saatis meid veel naabri talu juurde keldrisse varjendisse.
Vene poole mehed olid tankidega üle tee, viljapõld ja kartulipõld kõik üle sõidetud. Lõpuks, kui kell oli kuus läbi, tegi üks Punaarmee vormis mees keldriukse lahti ja ütles, et lahing on läbi, tulge nüüd välja.
Hakkasime siis naabri juurest mööda teed ära tulema, surnud hobuseid ja mehi olid kõik kohad täis. Läksime koju, maja oli katki. Ja Saksa poole pealt vangi langenud seisid pikas reas talu juurest Tamsalu poole.
Punaarmeest jäi üks mees korraldama nende surnute matmist. Ta ei tahtnud enam Punaarmeega edasi minna, võttis uue nime, abiellus ja jäi Tamsalu kanti elama. Minu isa hobuse ja reega veeti neid surnuid.
Vistla ühishauda pandi Saksa poolel langenuid viies kihis, igasse kihti 25 langenut, ja kuuseoksad iga kihi vahele. Nii sai neid sinna hauda 125, kuid ühe langenu ema-isa viisid oma poja hiljem sealt ära.
Mina käisin ree järel ja panin dokumentide pealt kirja nende langenute nimed.
Nimekirjast on naabritüdruku osaline ümberkirjutus praegu Väike-Maarja muuseumis, minu enda kirjutatud nimekirja põletas ema küüditamise kartuses ära.”
Aarne Mäe