Võib-olla mõni veel mäletab, kuidas 2019. aasta riigikogu valimiste järel asusid koalitsioonis valitsema Keskerakond, EKRE ja Isamaa, jättes Reformierakonna kõrvale.
Meedia ja poliitiliste vastaste rappimise saatel langetati hulk riigile ja rahvale kasulikke otsuseid.
Mäletatakse ehk sedagi, kuidas valimiste võitjana oma ülbuses opositsiooni kukkunud Reformierakond räuskas ja trollis ja juntis, kuidas jaksas ning püüdis igatepidi valitsuse ning riigikogu tööd häirida.
Kogu see hüsteeria EKREIKE nimetuse saanud valitsuse vastu päädis jaanuaris 2021, mil spetsiaalselt ajastatult vahetult enne abieluteemalise rahvahääletuse otsustamist parlamendis korraldas prokuratuur ja kaitsepolitsei kurikuulsa pressikonverentsi, kus teatati Keskerakonna ja sellega seotud mõne poliitiku korruptsioonikahtlustustest.
Sellega avati Pandora laegas, mis viis Eesti tänaseks sellisesse kaosesse, kus me oleme nii majanduslikult kui ka poliitiliselt ja moraalselt.
Selle laeka avas ja ahelreaktsiooni tekitas tegelikult verest välja löönud ja sellega üleöö peaministri kohalt tagasi astunud Keskerakonna esimees Jüri Ratas, vastates süvariigi ootustele ja andes võimaluse Kaja Kallasele, kellega ta käed lõi ja kust ta ikkagi aastakese pärast üle parda visati.
Nüüd, kaks ja pool aastat hiljem, pärast seda kapo ja prokuratuuri Eesti ajalugu muutnud pressikonverentsi, saime teada, et Harju maakohus mõistis õigeks kõik kolm nn Porto Franco kohtuprotsessi süüdistatavat – Keskerakonda, selle endist peasekretäri Mihhail Korbi ning ärimees Hillar Tederit süüdistas prokuratuur mõjuvõimuga kauplemises. Kohtunik Aime Ivanson leidis täna, et nad ei ole seda teinud. Kohtuotsust saab siiski veel edasi kaevata.
Argpüksiks osutunud ja oma partneritele noa selga äsanud Jüri Ratas, kes on vahepeal ka erakonna eesotsast taandunud, plaksutab nüüd käsi ja kiidab õigusriiki.
See, et mitu aastat on kõvasti aega, närve ja raha kulutatud on üks asi, hullem on aga tõsiasi, kuhu me tänu sellele kaasusele Eesti riigi ja ühiskonnana välja oleme jõudnud.