Postimehe tibireporter on pannud oma loole suurejoonelise pealkirja: “Von der Leyen tõi Tallinna rahalaevukese” – kas ta tõesti usub, et see raha on pärit “seina seest”? Kuigi rahatrüki intensiivsust arvestades sealt ta pärit ongi, sest majandusi sellisel raha kiirtrükil koos hävitatavate kliimameetmetega taga ilmselt pole.
Edasine jutt selgitab palju: “Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen teatas eile Tallinnas rohelise tule andmisest Eesti taaste- ja vastupidavuskavale, mis 2026. aastaks peaks tooma riiki investeeringuteks ja reformideks ligi miljard eurot. /…/ “Ma tahan avaldada teile tunnustustust, et investeerite 42 protsenti kogu Eesti taasteplaanist rohelistesse eesmärkidesse,” kiitis komisjoni president eile koos peaminister Kaja Kallasega peetud pressikonverentsil.”
Hoiatuseks – seda raha ei kingi meile keegi, vaid see on laenuraha, mis tuleb tagasi maksta. Teiseks – tegu on siduva ühislaenuga, mis tähendab, et kui kellegi majandus tagasimaksmist vastu ei pea, kannatavad teisedki, kas otse või kaudselt.
Põhjanaabrid nii postimehelikult optimistlikud pole. ERR kirjutab: “Soomlased teavad väga hästi, et juhul kui liikmesriigid taastepaketi jaoks võetud ühise laenu tagasimaksmisega hätta jäävad, peab Soome välja käima rohkem kui kuus miljardit eurot, kuigi ise saab taasterahastust vaid kaks miljardit.”
Kolmandaks – selle raha peaaegu igal teisel eurol on juures sildike “roheline”, mis tähendab, et seda ei saa kasutada ilma kliimahüsteeriasse minemata, kasvõi sotsiaalsete eesmärkide puhul. Kliimaeesmärgid aga on ülikallid, seal võrdub miljard ilmselt poole miljardiga. Taastefondi algne eesmärk oli leevendada pandeemia tekitatud kahjusid, paraku on sellest saanud rohepöörde rahastus.
Ja neljandaks – von der Leyen tõi raha ja viis minema järjekordse osakese Eesti suveräänsusest. Nii et rõõmupidu võib olla lapsreporteritel, aga mitte ühiskonnal.
ERR jätkab: “Murelikuks teeb soomlasi aga see, et osa liikmesriike peabki Euroopa Liidu ühiseid laene ja üle jõu elamist toredaks mõtteks ega taha naasta euro stabiilsuseks vajaliku mõistliku eelarvepoliitika juurde. Nüüd leiavad nii mõnedki, teiste seas suured liikmesriigid Prantsusmaa ja Itaalia, et piiride seadmine laenukoormusele ja eelarvedefitsiidile on vananenud põhimõte ja selle juurde polegi vaja naasta. Kokkuhoidlikud ja oma raske tööga jõukaks saanud soomlased vaatavad neid arutelusid murelikult pilgul.”