Postimees jätkab endiselt EKRE-vastase viha tõmblustes ja üheks tõendiks on Aivar Pau kuriteoavaldus EKRE vastu, mille ta vormistas artiklina.
Kuigi Pau väidab, et see ei ole artikkel EKRE poliitika, vaid tapmisele kihutamise vastu, on see patoloogilise vihapurskele kehv selgitus.
Ideoloogilise ajakirjaniku luulusid pole mõtetki lahti rääkida, vaid lahtirääkimist vajab kogu loos hoopis teine moment – ükski peavooluväljaannetest ei taha rääkida Tarandi avalikest ähvardustest sotsiaalmeedias, millest inimesed levitavad tõeseid ekraanitõmmiseid.
Mitte kedagi ei tundu huvitatavat see, et eurosaadiku näol on tegu potentsiaalse kurjategija, reaalse seaduserikkuja, vihaõhutaja, provokaatori ja ebasatabiilse käitumisega inimesega. Üks inimene hoiatas koguni, et Kuklalasu-Indrek on meeleavaldustel potentsiaalne Breivik. Selle asemel räägitakse plakatitest, mis on alati olnud meeleavaldajate emotsioonide väljenduseks, mitte otseseks ähvarduseks.
Aga veidi ajaloost. 2012. aastal tuli ilmavalgele üks kiiresti tühja jooksnud algatus: “Harta 12” on kodanikualgatuslik pöördumine, mis koostati ja avaldati 2012. aasta novembris, millega 17 Eesti ühiskonnategelast ja aktivisti juhtisid tähelepanu kitsaskohtadele Eesti riigi juhtimisel.
Hartale on alla kirjutanud Andres Ammas, Ignar Fjuk, Tarmo Jüristo, Juhan Kivirähk, Marju Lauristin, Ahto Lobjakas, Silver Meikar, Jevgeni Ossinovski, Pärtel Piirimäe, Rein Raud, Jüri Saar, Marek Tamm, Indrek Tarand, Siim Tuisk, Daniel Vaarik, Tõnu Viik ja David Vseviov. Nagu näha, on selles terve seltskond praeguseid vasakliberaale ja marksiste, nende “elutöö” aga pole mingit vilja kandnud.
“Harta 12” toetuseks korjati allkirju ajavahemikul 14.11.2012–19.10.2013. Kokku andis allkirja 18 210 inimest, on kirjas Vikipeedias. EKRE korjas rändevastasele petitsioonile peaaegu sama arvu allkirju veebikeskkonnas kolme nädalaga.
Tollal toimunud protestiaktsioonidest “Aitab valelikust poliitikast” ei hoitud ennast tagasi ja sealgi olid plakatid, mille peale Marianne Mikko uute vasakliberaalsete reeglite järgi oksele hakkaks, Ossinovski kirikusse jookseks ja Tarand meedias halaks – paraku olid nemad ise selles kaasalööjad. Tollal poodi Ansipit ja Savisaart, pilt aga on pärit sotsiaalmeediast.
Vasakpoolsed võimukandjad võivad valitsemispoliitikas sigatseda nii, et riigi ja rahvuse tulevik on ohus ja üha suurema küsimägi all, aga osatada neid ei tohi, õrnakesed solvuvad!
Üheks rünnakuobjektiks EKRE-vastases sõjas ongi Toompea meeleavaldusel olnud plakatid. Mart Helme ütles nende kohta tabavalt – see on kunst! Kui Kaarel Tarandi kaitstud Neitsi Maarja jalaga löömine on kunst ja Martin Helme mõnitamine samuti, siis on ka moslemihabemega Kaljulaid ja ülespoodud kodumasin kunst!
Härrassotsid ja Postimees on küll viimased, kellel plakatisõjas ja vihaõhutuses kaasa rääkida tasub – nemad on selles osas alati teistest samm ees olnud ja viha pritsinud.
Eesti ei ole enam see mõistlik maa, mis ta oli enne “Euroopa struktuuridega” liitumist – siia on jõudnud kogu see suukorvistamine, poliitkorrektsus ja solvumine, mis Lääne-Euroopa arulagedaks ja sõgedaks teinud, ja kõike seda kasutavad ära vasakäärmuslased, varjamaks oma riigivaenulikku poliitikat.
Eestlased on alati osanud nii vihata kui armastada neid, kes seda väärivad, nüüd on liberaalid tundedki mingiks peenrahaks teinud.