31.01.2020
Postimehe toimetuse hoone.
Viimastel nädalatel käib Postimehe ümber mingi sahmimine, milles löövad kaasa nii uus peatoimetaja Mart Raudsaar kui ka lehe omanik Margus Linnamäe (“Postimees – kvaliteetajakirjanduse vedur”) – ainult et nende jutust saab vähe sotti, mis toimuma hakkab.
Muidugi räägitakse lugejatest, väärtustest, kvaliteetajakirjandusest ja muustki, aga need on ainult sõnad. Jutt sellest, et Postimehe alusmõtteks on seista eesti rahvuse, keele ja kultuuri eest läbi aegade, ei veena tegudeta kedagi. Seda enam et ka globalistid, multikultuurlased, euroliberaalid ja vasakpoolsed kasutavad oma propagandas seda preambuli mõtet kattevarjuna, kuigi nende reaalne tegevus viib paraku üleilmastumisele.
Postimehele soovitaks kvaliteetajakirjanduse veduriks saamiseks püüelda sõltumatuse ja erapooletuse poole. Jah, ajaleht ei saa lõpuni apoliitiline olla, aga ta saab teha nii, et artiklite, väljaande ja ajakirjanike kallutatus näkku ei karjuks.
Neil aastatel, mil EKRE on poliitilisel maastikul aktiivne olnud, on vähemalt rahvuskonservatiivse mõttelaadiga inimestel olnud Postimeest avades tunne, et näkku paiskub ehe vihkamine. Ja neid inimesi on viiendik kuni veerand Eesti ühiskonnast, kusjuures ka selle lehe lugejad. Ehk mõtleks ka neile?
Postimehes saavad küll sõna nii Maarja Vaino kui Ivan Makarov, aga seda ilmselt vaid seetõttu, et mitte kaotada konservatiivset lugejat. Nemad on kolumnistid, kuid lehe ajakirjanike suhtumine ei anna samas mingit alust loota, et Vilja Kiisleri ja Ahto Lobjakase vaim on Postimehest lahkunud.
Postimees on olnud osaline laimukampaaniates EKRE ministrite vastu, kus lugudest ei peegeldu mitte soov tõde välja tuua, vaid erakond või erakonna liikmed maatasa tampida.
Ajakirjanikud ei pea EKRE-t ja rahvuskonservatiivsust armastama, aga nad saavad end ülal pidada professionaalidena. Tibireporter ei pea Saksamaa AfD-sse hästi suhtuma, aga tema professionaalsus paistaks silma siis, kui ta saaks küsida kommentaari immigratsioonivastase erakonna liidrilt Alexander Gaulandilt, mitte ei otsiks pargipingilt joodikuid, keda AFD toetajateks tembeldada.
Postimees saab ennast taas kvaliteetajakirjanduseks pidada siis, kui mõnda artiklit lugedes ei viruta lehte mitte nurka, vaid loost ka ebameeldivat emotsiooni saades tõdeb lugeja (olgu ta siis rahvuskonservatiiv või sots) siiski: leht on vähemalt õiglaselt kajastanud.
UU