Ennast ajakirjanduse lipulaevaks pidav Postimees astus taas ämbrisse, kirjutades ametnikueetikast kui ministrite probleemist.
Jutt käib loost “Ametnikueetika ununes pooleks aastaks”, kus kirjutatakse: “Ametnikueetika nõukogu pole juba pool aastat saanud tööd teha, avastas riigihalduse minister Jaak Aab (KE) alles nädala eest. Nimelt lõppesid nõukogu volitused juunis, kuid uus nõukogu koosseis on tänini kinnitamata. /…/ …viimasel ajal on palju räägitud ametnikurollist ja eetikast…”
“Põhjus nõukogust rääkida kerkis nädala eest, kui Postimees kirjutas sellest, kuidas minister Martin Helme ja tema poliitiline nõunik avaldasid Aidu tuulepargi asjus survet minister Taavi Aasa haldusalas oleva tarbijakaitse ja tehnilise järelvalve ameti juhile. EKRE endine minister Mart Järvik käitus samamoodi maaeluministeeriumi allasutuse PRIA juhiga,” kirjutab Postimees.
Siinkohal Postimees küll lahmib, võrdsustades Martin Helme väidetava sekkumise teise ministri haldusalasse ja Mart Järviku “sekkumise” talle alluva PRIA töösse.
Nagu eelnevast näha võib, seab Postimees küsimärgi alla hoopiski ministrite eetika, kes aga ei ole ametnikud, vaid on poliitilisel ametikohal. Miks süüdistada ministreid, kui jutt on ametnike eetikast ehk sellest, kuidas käituvad nemad, kui võimule tulnud uue valitsuse poliitiline agenda on muutunud?
Ametnike eetika aluseks peaks praegu olema see küsimus, kuidas käituvad nemad, minnes näiteks sotsist ministri alluvusest üle rahvuskonservatiivist ministri alluvusse, mis tähendab muutusi ka tegevustes – kui näiteks üks minister on seni tegutsenud migratsiooni soosivalt, uus minister aga hakkab seda piirama.
Vastuolud ministrite ja ametnike vahel pole tekkinud mitte esimeste liigsest sekkumisest teiste töösse, vaid sellest, et poliitiliselt laetud ametnikud ei taha teha tööd uue poliitilise agenda alusel ning hakkavad vastu töötama.
Kui minister peakski oma volitusi ületama, siis ei ole see mitte sedavõrd ametnikueetika küsimus, kuivõrd ministri vale tegevus. Sellest järelvalveasutuste seaduslikus korras teada andnud ametnikul ei tohiks mingeid eetilisi dilemmasid, kui ta muidugi ei jookse ajakirjandusse või ei lekita ametlikke pabereid.
Just neid viimaseid momente peaks ametnikueetika käsitlema, aga seal pole jällegi mingit erilist pistmist ministri eksimustega. Ametnik saab oma ametijuhendi piires alati tegutseda nii, et ei pea eetilisi piire ületama – või siis on asi ametijuhendis.
Postimees kasutas ametnike eetika küsimuse taas ära räigeks rünnakuks EKRE ministrite vastu – nii palju siis “sõltumatust” ajakirjandusest.