President Kersti Kaljulaid tuli 17. oktoobril Laulasmaal rohevalla inspiratsiooniseminaril välja järgmise väitega: „„Kliimamuutuste eitamise järel on uus eskapismi vorm see, kus öeldakse, et enam ei ole midagi teha – oleme inimestena liiga väikesed, et oma tegude tagajärgedega tegeleda.“ Tema pressiteenistuse teatel lisas ta, et õnneks on siin lahendus olemas. Kes peaks näitama eeskuju?
Teatavasti on üks suurimaid süsinikoksiidiga atmosfääri saastajaid lennuliiklus. Kahtlemata on selle kliimaneutraalsuse vastase tegevuse vältimiseks lahendus olemas, „kui hoiduda eskapismist“ – tuleb lihtsalt vähem lennata, eriti palju vähem kordi ümber maailma. Paraku on meie president ise oma ametiaja jooksul teinud küllap mitukümmend tiiru ümber maailma, kasutades neidsamu saastavaid lennukeid. Tekib küsimus, mis on tema isiklik ökoloogiline jalajälg.
Oktoobri algul Kreekas, kuhu kahtlemata ei sõitnud ta (elektri)rongi ega laevaga. Nüüd sel nädalal pikalt Jaapanis keisri „kroonimisel“ või oleks õigem öelda – inauguratsioonil. Septembris üle Atlandi ÜRO Peaassambleele lendas ta lennukiga. (Legendaarne Greta Thunberg purjetas sinna tuule ja ilmselt ka diisli jõul, kuid tagasi lendas ikka lennukiga.)
Paar nädalat varem oli meie president Ukrainas uue presidendiga kohtumas. Kas rongiga? Oh ei, ikka lennates turboreaktiivmootoriga lennumasinaga. Veel varem lendas ta maailma energiakongressile Araabia Ühendemiraatides. Septembri algul külastas Poolat, ja muidugi lennukiga. Juulis Pariis, juunis Helsingi (kas ikka parvlaevaga?). Jne. jne.
Ei hakka siinkohal üles lugemagi varem tehtud kümneid lennureise seoses Eestile „toetuse otsimisega“ ÜRO Julgeolekunõukogusse pääsemiseks. Kas lendamine tõi meile selle koha, on väga raske öelda. Ent kahtlemata üha komplitseeruvas ja pingestuvas globaalses situatsioonis ei pruukinud see tulemus lõppude lõpuks olla Eestile mingi „taeva kingitus“.
Vaatame, mida spetsialistid ütlevad: „45 protsenti lennureisidest, mida Euroopas ette võetakse, on 500 kilomeetri pikkused või lühemad – see on vahemaa, mida saaks läbida ka rongi või bussiga. Üks viietunnine lennureis tekitab keskmiselt ühe tonni CO2. Üks pikk lennureis heidab õhku tihtipeale enam CO2 kui auto terve aastaga toota suudaks. Kõige kütusekulukam osa lendamisest on õhkutõusmine. Seega sagedaste lühilendude harrastamine on kõige suurema ökoloogilise jalajäljega.
Lendamise arvele võib panna 3-4 protsenti inimeste tekitatud CO2 emissioonist. Lendamisel eraldub ka lämmastikoksiide, mis seovad soojust ja tohutus kogustes veeauru, mida on samuti seostatud kliimamuutustega.“
Kes jõuaks neid tonne kasvuhoonegaase kokku lugeda? Rootsis on kuuldavasti juba inimesed loobunud massiliselt lennureisidest (Greta jälgedes?) ehk tegelevad „oma tegude tagajärgedega“, nagu väljendus president.
Nõustugem, et Austraaliasse ja Okeaanisse, näiteks Vanuatule pääsemiseks rong ei kõlba ja ka laevasõit võtaks palju aega, ehkki vähem kui James Cooki ajal. Seepärast lendas president risti ja põiki läbi kogu Vaikse ookeani, ja sugugi mitte üksi. Kui jätta kõrvale otsesed kulutused selliste trippide tegemiseks, siis ökoloogilisest jalajäljest, tõeliselt lumeinimese jalajäljest, kui kujundlikult väljenduda, võiks siiski juba rääkida.
Loeme edasi presidendi kantselei pressiteatest: „President Kersti Kaljulaid kandis ÜRO Peaassamblee poole pöördudes Antarktikat kujutavat kleiti, et juhtida tähelepanu kliimakriisile ja Antarktika olulisusele. Tohutu meredest ümbritsetud jäine manner on nagu globaalne termostaat, mis reguleerib Maa kliimasüsteemi ja hoiab seda elamiskõlbulikuna.“
Kas on see viide peatse lennureisi kohta Antarktikasse?
UU