“Presidendivalimistel on kätte jõudnud lõpufaas. Faas, mille kordumine on kahjuks saanud tavaks iga 5 aasta järel. Suvi otsa on oma rahvaga ja sedapuhku ka ajakirjandusega taas lolli mängitud. On pakutud kümneid erinevaid nägusid. On pakutud kohvimasina vargaid, reetureid, kirikudokumentide müüjaid, tulihingelisi liberaale. On pakutud ka olemasolevat ametikoha täitjat.
Kerstiga meenuvad humoorikad pildid: suure kiivriga, vihmavarjuta suures vihmas, porisena rattamaratoni finišis, dressipluusiga Riigikogus… Meenuvad pensionisamba väljamaksete pidurdamine, EKRE ja tema valijate sõimamine. Ikka on temast jäänud mulje kui liberaalide raskekahurist.
Alar Karisega kohtusin noore EPMÜ tudengiesindajana. Alar tundus alguses isegi sümpaatne, kuid see ei kestnud kaua. Minu suusad toonase rektoriga jooksid hiljem tihti risti. Mina olin EPMÜ nime säilimise poolt, Alar oli EMÜ poolt. Mina toetasin ülikoolile oma spordihoone rajamist, Alar arvas, et ka puu all saab trenni teha. Mina toetasin 2006. aastal üliõpilasesindusega kunagise rektori Arnold Rüütli presidendikandidatuuri. Alar oli tugevalt vastu.
Mäletan toonast ülikooli valitsuse istungit kui Alar süüdistas, et ajan ülikoolis poliitikat. Ütlesin Karisele, et aga tema ajab ka ja et sedalaadi toetus on igati sümpaatne endisele rektorile. (Alar Karise poeg oli toona Toomas Savi nõunik).
Usun, et täna tahaks ka Alar Karis oma kunagisest koolist sellist toetust. Minul toonase üliõpilasena oleks seda keeruline teha… Ja seda mitte toonase omavahelise konflikti pärast, vaid tema toonaste alluvate läbi minuni jõudnud juttude põhjal. Klaassenit kiideti alluvate poolt. Klaassen olevat suhelnud kõigiga. Karis olevat aga jätnud näiteks ka koristaja poolt öeldud “Tere” tihti vastuseta. Oli piisavalt sedalaadi juhuseid…
Jah, kokkuvõttes on siiski Henn Põlluaas mulle kõige sümpaatsem kandidaat. Isegi kui ma poleks temast mitte midagi varem kuulnud, teeb hinge soojaks tema püüd rahvast kuulata ja rahvaga suhelda!”
Silver Kuusik