Esmaspäevane valitsuse vandeandmine kujunes omamoodi provokatiivseks ja seda ennekõike sadat vihavaba päeva nõudnud riigipea poolt.
President Kersti Kaljulaid saabus Riigikogu istungile, seljas dressipluus kirjaga “Sõna on vaba”. Seega on ühiskonda sidustama pidav president Kaljulaid juba poole valinud ja teatab avalikult: “Olen Lobjaka ja Kiisleri poolt!” Ehk tuleks presidendil loobuda oma olematust sidustaja rollist ja teatada viimaks avalikult: “Olen kõigi poolt, kes on rahvusluse vastu!”? Kuigi ta seda Riigikogus tegigi…
Dressipluus on ka otsene lugupidamatus kõigi korralikult riietatud saadikute vastu – saadikud ei pea Orissaare seenelise saabumisel püsti tõusma. President valis väga vale aja ja koha, et oma meelsust demonstreerida, ning teatas ühtlasi avalikult, et on ühiskonna kooshoidmise lõpetanud. Kui ta seda kunagi teinud ongi.
Sama lugu on ka Kaljulaidi lahkumisega minister Kuusiku vandeandmise ajaks. Kui president tegi seda ministri jääknähtude juhtumi põhjal, siis tuletagem meelde Eesti Ekspressi 5. oktoobrist 2016: “Laupäeval, 1. aprillil 1995 jäi GAZ 24-10 ehk Volga roolis politseile vahele keegi Kersti Talvik. Politsei vormistas kaks rikkumist: juhiloata sõit ja jääknähud. Tollane Kersti Talvik on tänane Kersti Kaljulaid.”
Kui aga Kaljulaid võttis žesti ette Marti Kuusiku vastu käima lükatud perevägivalla kahtlustuse taustal, siis lähtus ta ikkagi kuuldustest ja sülitas süütuse presumptsioonile. Postimehe lugu teatab ju otse, et ministri abikaasa lükkas need kuuldused ümber. Aga valeuudis ei seganud sallivusleeri ju ka Mary Jordani juhtumi puhul, kus “rukkilillemehed” mõisteti kõigepealt hukka ja siis tuli välja, et krossitar valetas.
Kuigi Riigikogu esimees Henn Põlluaas pakkus pärast ametivande andmist Kaljulaidile võimaluse uusi valitsuse liikmeid tervitada, jättis riigipea selle võimaluse kasutamata. Tema sõnum on ilmselge: see pole tema valitsus – nagu Kaljulaid pole rahvuslaste president.
Helmete OK-žest tähendas ilmselgelt kõigi nende naeruvääristamist, kes eelmisel korral Riigikogu ees olnud Ruuben Kaalepi samasuguses märgis natsisümboolikat nägid.
Toompea lossi ees oli enne valitsuse ametisse astumist taas väljas pisike seltskond protesteerijaid, kelle read olid eelmise korraga võrreldes õige hõredaks kulunud.
EKRE seisab vaid rahvusliku Eesti eest. Kaljulaidi “ekrestumine” seisneb selles, et tema on nüüd kindlalt globalismipaadis ega varjagi seda enam.