President Kersti Kaljulaidi ümmargust kõnet Riigikogu uue hooaja avaistungil poleks vaja eriti vaagidagi, kui selles ei sisalduks võrdlusi, mis riigipead tundes võivad osutuda tagamõtteliseks. Mitte heas mõttes.
Juba ERR-i arvamusloo pealkiri “Kersti Kaljulaid: Eestil on aeg hakata muutuma hoolivaks heaoluriigiks” paneb pelgama, et globalistist president vihjab Rootsile, mille ilusa fassaadi taga lõõmavad sisserändajate süüdatud autod ja kõlavad granaadiplahvatused – ka ülemerenaaber on aastaid olnud “hooliv heaoluriik”!
Presidendi kõne tekitatud emotsioonide üks läbivamaid momente on tunne, et tegu on Taavi Rõivase peenhäälestamise 2.0 soovitusega. Nimelt ütleb Kersti Kaljulaid: “Probleemid väljenduvad rohkem tapeedimustris kui kandekonstruktsioonides. Ja kuigi on ilmselge, et kandekonstruktsioonide kallale kippudes saame kahtlemata lahti ka meile muret valmistavast tapeedimustrist, ei saa siiski sellist lähenemist minu arvates otstarbekaks pidada. Vahetatagu tapeeti, kui mustris on viga sees. Las see, mis kannab, jääda puutumata. Ka riigikorraldus on traditsioon, meid pealegi hästi teeninud traditsioon, mis austab kõiki demokraatlikke põhimõtteid, mille kallale ei tohiks väga hea põhjuseta kippuda.”
Paraku ongi Eesti riigi suurim probleem selles, et kogu konstruktsioon kannab aina vähem ja selle puutumata jätmine ähvardab põhjaliku varinguga, president aga üritab kinnitada, et midagi hullu lahti ei ole.
Esimese küsimuse tekitab kohe Eesti justiitssüsteem — kas see, mis kohtumaastikul toimub, vajaks tapeedivahetust või kandekonstruktsioonide kapitaalremonti? Võib arvata, et president näeb kõiges selles vaid luitunud tapeedimustrit, EKRE aga näeb hoonet, mis on korstna tipust kuni vundamendini täis ohtlikke pragusid — nendeks on kontrollimatu ja omavolitsev prokuratuur, poliitilisi tellimusotsuseid tegev, ebaefektiivne, venitav ja kallutatud kohtusüsteem, välisvaenlaste asemel siseopositsiooniga tegelev kaitsepolitsei ja kogu see bürokraatlik repressiivaparatuur, mis mahub mõiste “süvariik” alla. Justiitssüsteem pole riiki hästi teeninud, ta pole austanud demokraatlikke põhimõtteid ja tema kallale kippumiseta enam ei saa — häid põhjusi on enam kui küll!
Alates 2004. aastast on Eesti omariikluse kandekonstruktsiooni, milleks on suveräänsus ehk iseotsustamisõigus, tugevalt õõnestatud ning suurt osa sellest on Brüsselist saadud euroterasega lapitud – omariiklus püsib veel vaid nende inimeste toetaval kätel, kes Eestist endiselt hoolivad. Kuigi Euroopa Liidu esiisaks on Euroopa Söe- ja Teraseühendus, annab EL üha kehvema kvaliteediga terast, mis omariikluse konstruktsioonile enam kuidagi ei sobi.
Laias laastus tundubki, et president ei soovi poliitikute minekut omariikluse roostes alustalade tugevust hindama, vaid loodab endiselt tapeedimustri üle arutlemist, mida Riigikogus on niigi küllaga toimunud. Ainult EKRE on näidanud pragusid vundamendis, viltuvajunud kandeseina ja ebakvaliteetset pealisehitist.
“Nüüd on vaja edasi minna ja ehitada. Ehitada pinnale, mis on meid hästi kandnud,” ütleb president. Eestimaa on meid kandnud seni, kuni me olime siin peremehed. Praegu muutub see üha enam õõtsuvaks mädasooks, kus jala toetamiseks pole enam sobivat kohta.
Riigipea võiks kord aru saada, et kui tema mesilastel läheb Kadriorus hästi, siis sama ei pruugi olla Haanja või Pandivere mesilastega. Piltlikult võttes.