On imelik, et Eesti peavoolumeedia ise ei adu, et ta teeb midagi valesti – kuidagi see peaks see nendeni jõudma. Aga ei jõua.
Sõitsin reedel Viljandimaal maakonnaliini bussis, kus tavaliselt kuuled ka pealt kuulamata nii mõndagi, nagu ühistranspordis ikka.
Minu selja taga istusid kaks kahekümnendates eluaastates noormeest, kes jutu järgi otsustades sõitsid vanematekoju. Muu jutu sees rääkisid nad Eesti meediast.
Ajakirjanikud ei pruugi muidugi minu kui ekreiidi juttu uskuda, aga nad võiks ikkagi süüvida sõnumisse.
Nimelt väitsid noormehed, et uudiseid pole enam mõtet kuulata. „Peavoolu uudised on spekulatiivsed ja oletuslikud, mõnest välismaa blogist võetakse mingi mõte, pannakse see pealkirja alla „Kas tõesti on see tõsi?“ ja kommentaatorid hakkavad selle üle vaidlema, kuni kellegi oletusest ongi saanud uudis,“ rääkisid nad.
Kuna kaks vestluskaaslast rääkisid ka Ott Tänakust, võis see olla seotud just rallisõitja sellenädalase kriitikaga peavoolumeedia aadressil. Aga see käib ju kogu meediamaastiku kohta.
Vaadake kasvõi Trumpi-uudiseid. Enamik neist pärinevad anonüümsetest allikatest; kujutavad endast oletusi, et miski võib kuidagi arenema hakata; pärinevad oponentide suust, kes lubavad midagi tegema asuda; räägivad asjadest, mis võisid Trumpi ja kellegi vahel juhtuda – ning lõpevad veendumusega, et USA president võetakse kohe ametist maha. Ja nii kestab see juba eelmistest USA presidendivalimistest saati, kusjuures uute valimiskampaania on kohe algamas – Trump on ikka ametis ja uute valimiste favoriit.
Just tandem EPL/Delfi on asunud kirjutama lugusid, mis põhinevad toimetuste oletustel, andmed pärinevad ebakindlatest allikatest ja üha sagedasem on lisainfo: kommentaari ei õnnestunud saada. Ise nad teavad, mispärast.
Eesti ajakirjandus on kaotanud igasuguse professionaalsuse ehk ajakirjanikest on saanud „prestituudid“ (press+prostitutsioon). Ja üha rohkemad neist tunnistavad neljasilmavestlustest, et tahaks teistmoodi tööd teha, aga toimetus ei luba.