27.04.2019
Õige abielu on see, millel saavad üheks pruut ja peigmees. Pilt on illustratiivne.
Uute Uudiste kaasautor Priit Tali arutleb ta omases humoristlikus vormis selle üle, miks samasooliste abielu ei ole õige võrdsustada traditsioonilise mehe ja naise abieluga.
“Demokraatlikud õigused ja vabadused peaksid laias laastus taanduma sellele, et absoluutselt igal inimesel on vabadus ja tagatud õigus tegeleda ükskõik millega, kui ta oma tegevusega teisi ei ohusta ja oluliselt ei häiri. Iga õigusega kaasneb elementaarsena ka kohustus arvestada teiste inimeste õigustega.
Näiteks on mul täielik õigus harrastada vibulaskmist. Kuid päris kindlasti ei tohiks ma sellega tegeleda laste mänguväljakul või supermarketis.
Samuti on mul täielik õigus tegeleda klassikalise laulmisega. Kuid päris kindlasti mitte öösel kell kolm kortermaja neljandal korrusel.
Saaks koostada tohutu nimekirja kõikvõimalikest hobidest ja muudest toimingutest, millega tegelemise õigust ei saa keegi kahtluse alla panna, kuid mis on (peavad olema) ajaliselt ja ruumiliselt piiritletud, et tagada ülejäänud ühiskonna turvalisus ja rahu.
Jahimehed, droonilennutajad, nudistid, rallisõitjad, rockmuusikud, lemmikloomaomanikud – kõigi nende tegevus on täiel määral aktsepteeritav, kuni see toimub seal ja siis, kus ja millal sellega ei riivata kaasinimeste õigust rahule, segamatusele või ohutusele.
Argument „mina tahan“ on täiesti piisav, et ühiskond lubaks mul tegeleda mistahes harrastusega. Kuid see argument ei ole kuidagi piisav selleks, et ühiskond lubaks mul oma tegevusega teisi häirida või ohtu seada.
Seega on paratamatult ja vältimatult praktiliselt kõikidel õigustel teatavad piirangud. Mõned piirangud on sätestatud seadustes või muudes õigusaktides, mõned on ühiskondlikes kirjutamata kokkulepetes või sotsiaalses teadvuses. Robustse näitena – üheski normdokumendis ei ole fikseeritud inimese õigust keha kergendada ega ka piiranguid sellele toimingule. Ometi on tegemist nii elementaarse õigusega, et sellest keegi isegi ei mõtle. Ning sama elementaarne on, et me ei tee seda keset tänavat või naabrimehe trepi peale.
Iga õigus on austamisväärne selle hetkeni, kuni õigust teostav isik austab ka kõigi teiste õigusi. Kui ma OMA õigust taga ajades ületan selle piiri ning hakkan takistama või ohustama TEISTE õigusi – siis on ühiskonnal õigus ja kohustus mulle käsi ette panna. Ja siinkohal tuleb kindlasti arvestada mitte ainult füüsiliste ja praktiliste õigustega, vaid ka moraalsete ja emotsionaalsetega.
Mul puuduvad andmed selle kohta, kui palju on meil samasoolisi paare, kes tõsiselt soovivad enda partnerluse ametlikult vormistada abieluna. Samuti ei tea ma, kui palju on neid inimesi, kelle jaoks abielu on nö püha liit, mis tähendab palju enamat, kui lihtsalt märge rahvastikuregistris.
Kuid olen sügavalt veendunud, et see teine inimeste kategooria on kümneid (sadu?) kordi suurem. Ning nende inimeste jaoks oleks sügavalt solvav, kui pühaks peetav, sügava kultuurilise tausta ja sisuga abielu ühtäkki kehtiks ka mees-mehega või naine-naisega koosluse kohta. Selline muutus lõhuks, tegelikult hävitaks abielu institutsiooni olemuse, väärtuse ja väärikuse kümnete tuhandete paaride jaoks. Selline muutus tähendaks, et üsna väiksele inimgrupile antaks õigus, mis väga rängalt riivaks oluliselt suurema inimgrupi õigusi. Selliseks teoks aga peaks olema väga tungiv vajadus ja õigustus.
On olukordi, kui moraalne ühiskond kitsendab enamuse võimalusi selleks, et vähemuse olulisi õigusi suurendada. Lihtsa näitena on humaanne ja moraalne kasutada riigi, st maksumaksja raha (mis tuleb meie kõigi taskust) selleks, et ehitada kõikjale kaldrajad, mis võimaldavad ratastoolis liikuvatele inimestele ligipääsu olulistesse paikadesse.
Külma loogika kohaselt maksab selle kinni ühiskonna absoluutne enamus, kellele seda tegelikult vaja ei ole. Kuid me teeme (teeksime) seda tõrkumata, kuna see puudutab meist nõrgemate elulisi vajadusi ja võimalusi meiega vähegi võrdsemalt eksisteerida. Ja sellel eesmärgil oleme ise valmis piirama enda õigusi (kasutada maksuraha meile otseselt kasulikumalt).
Kui aga inimesele on juba tagatud kõik need võimalused ja vabadused, mis tervele ühiskonnale (või vähemasti valdavale enamusele), kuid ta soovib (mitte vajab!) veel mingeid õigusi, mida 1) pole seni olemaski olnud ning mis 2) mõjuksid väga häirivalt suurele osale ühiskonnast – siis ei paista siit kusagil ühtegi loogilist ega humaanset põhjust, miks ühiskond peaks „tagasi tõmbuma“ ja talle seda võimaldama.
Sest jutt VÕRDSUSEST ei haaku samasooliste abieluga mitte mingil moel!
Selles temaatikas ei ole ühtegi juriidilist, sotsiaalset ega moraalset õigust, mis heteropaaridel ON ja homopaaridel EI OLE.
Juhan (gei) ei saa abielluda mehega. Ja mis siis? Mina (hetero) ei saa SAMUTI abielluda mehega. Kus siin ebavõrdsus on? Meil mõlemal on täiesti võrdsed õigused naisega abiellumiseks. Asjaolu, et Juhan tahab mehega abielluda, aga mina ei tahagi, ei oma mingit seost juriidiliste õigustega. Tahtmine ja õigused mahuvad harva ühte tuppa. Läbi ajaloo on näiteks küllaga täiesti õiguslikult abiellutud ka vastu tahtmist.
Kui väänata asi selles suunas, et Juhan ei saa abielluda armastatud inimesega, siis see on juba ääretult kaugel õiguslikust regulatsioonist. Paljud inimesed ei leia elu jooksul üldse armastust. Paljud armastavad kedagi, kuid ei saa vastuarmastust jne. Ei ole võimalik mistahes seaduste või normatiividega tagada kellelegi armuõnne. Ja ka see kehtib ühtemoodi hetero- ja homokalduvustega inimeste kohta. Põhjuseid, miks inimene ei saa elada koos sellega, keda ta armastab, on tohutult ning juriidilised takistused on vaid tibatilluke osa. Ma ei ole kordagi kohanud mingeid andmeid, mis näitaksid, et heteropaarisuhted on õnnelikumad, kui homopaarisuhted. Või vastupidi.
Jättes kõrvale kõik praktilised, moraalsed, emotsionaalsed, elulised põhjendused, siis puhtjuriidiliselt kehtivad õigused kõigile võrdselt. See, et mõnele jääb kehtivatest õigustest väheks või et mõnda need õigused kehtival kujul ei rahulda – see ei näita ju ebavõrdsust. Kui mina ja Juhan ühel päeval (mingil müstilisel põhjusel) MÕLEMAD tahaksime abielluda oma hommikumantliga, siis me kumbki ei saaks seda. Taas TÄIESTI VÕRDSELT!
Kui seadus lubab midagi KÕIGILE, siis on tegemist võrdsusega.
Kui keegi tahab midagi, mida seadus ei luba KELLELEGI, siis ei ole tegemist võrdsuse nõudmisega, vaid täiesti UUE ÕIGUSE nõudmisega.
Mingi uue õiguse soovis ei ole mitte midagi halba. Uusi seadusi koostatakse pidevalt, uusi õigusi kehtestatakse kogu aeg. Aga sel juhul tulebki sellest just nii rääkidagi. Kuid nõuda uut õigust, mängides eksitavalt ja emotsionaalselt võrdsusele ning ebavõrdsusele – see ei ole pehmelt öeldes aus.”