Priit Tali võtab oma arvamusloos jutuks selle, et kui kõik ennustas juba kord “pahade” võimuletulekut, siis miks “hea” ehk Reformierakond midagi selle ärahoidmiseks ei teinud?
“Meie maine maailmas on „rikutud“. Toredad liberaalsed tädid-onud kurdavad kõikjal Euroopas, kus neid vähegi kuulda tahetakse, kuidas eesrindlik Eestimaa on vajumas natsisohu.
Aga keda me saaksime tekkinud olukorras süüdistada?
Kindlasti on jabur süüdistada neidsamu „natse“. Iga poliitiline jõud pürgib võimule, see on täiesti loomulik. Ole sa nats või sots või liber või kasvõi kommunist – kui sul on partei ja sa osaled valimistel, siis teed kõik võimaliku, et ka võimu ligi pääseda. Täiesti ettearvatav ja loogiline protsess.
Keda siis ikkagi süüdistada?
Rahvast, valijaid süüdistada ka ei maksa. Inimeste arvamused ja soovid on seinast seina, nii on alati olnud ja nii ka alatiseks jääb. Pealegi on ju valija (nagu mina) loll ja mis sa neist lollidest ikka süüdistad.
No keda siis ometi süüdistada?
Kõik ju teadsid ette, milline õudus meid ees ootab, kui „natsid“ valitsusse saavad. Kes ja kuidas oleks saanud selle ära hoida?
Valimised toimusid, loll rahvas andis oma hääle, tulemused selgusid. Kelle võimuses oleks olnud kodumaa saatuse pärast muretsedes ja demokraatlikke vahendeid kasutades hoida „natsikatk“ riigi valitsemisest eemal?
Ilmselgelt oli olemas üks jõud, kellel olid kõik vahendid, et päästa isamaa kõige hirmsamast. Neil oli nö täiskäsi, kõik trumbid pihus, kõik võimalused olemas. Muljetavaldav valimisvõit ja ootel partnerid. Oli ühemõtteliselt teada, mis juhtub, kui nemad ise valitsust ei moodusta.
Parlamendi matemaatika jättis vaid kaks võimalust – kas valitsus RE osalusel või valitsus EKRE osalusel. Ülejäänud erakonnad olid statistide rollis. Reformil ei olnud vaja teha mitte midagi rohkemat, kui sõbralikult ulatada käsi neile, kes juba ootasid, käed pikal.
Selleks et ära hoida „natside“ pääs võimu ligi, mida nii meeletult kardeti, ei olnud tarvis rohkemat, kui oma ülbus alla suruda, uhkus alla neelata ja kohelda potentsiaalseid partnereid lugupidavalt ning võrdselt.
Kui Kaja Kallas oleks astunud kahe esimese valiku partneri ette ja rääkinud umbes nii – „Sõbrad, isamaa on ohus. Radikaalide võimule saamine tuleb iga hinna eest tõkestada. Me peame seda tegema koos. Jagame vastutuse võrdselt, jagame ministrikohad võrdselt. Unustame punased jooned, teostame ühiselt ja võrdsetel alustel meie kõigi olulisemad sihid ja lubadused. Unustame valimistulemuste numbrid, unustame minevikupatud, vabandame ja andestame kõige olnu pärast. Praegu on vaja meie koostööd võrdväärsete partneritena“ ja samas stiilis veel pisut – kas siis ei oleks olukord kujunenud diametraalselt teistsuguseks?
Kas Isamaa ei oleks läinud kaasa, kui oleks saanud võrdse kohtlemise, võrdse vastutuse, partnerliku koostöö garantii? Muidugi oleks! Aga seda ei tehtud!
Kui ma nüüd hetkeks kujutlen ennast mõne Euroopa riigi tulihingeliseks liberaaliks, kelle juurde tullakse Maarjamaa natsiohtu kurtma, siis minul tekib kohe konkreetne küsimus RE juhtkonnale – miks? Miks te lubasite sellel sündida? Jah, JUST TEIE – miks te seda tegite?
Kas teie isiklik ja tsunftiuhkus oli suurem ja olulisem, kui natsihirm? Või ei olnudki seda natsipelgust ja praegune kisa on lihtsalt pettumushala?
Igal juhul, KUI praegu on meie maine kahjustatud ja oleme omandamas „väikse vastiku natsiriigi“ staatust, siis on selle põhiliseks, tegelikult ainsaks süüdlaseks Reformierakond. Nende võimuses oli see imelihtsalt, üldse mitte pingutades ära hoida. Nad loobusid sellest teadlikult. Kas on siis põhjust praegu enam vehelda?
Kes iganes seal laias Euroopas meie olukorraga vähegi tuttav on (ja teisi see ju ei huvitagi) – see näeb ja teab, et hetkesituatsioon on Reformierakonna tekitatud. Ja mõtlev inimene adresseerib just neile oma küsimuse – MIKS?”