03.06.2019
Vasakliberaalid rikuvad teadlikult Eesti mainet.
Uute Uudiste kaasautor Priit Tali nendib, et kui välisajakirjandus võtab Eestist antava info oma lugude aluseks, siis nad ilmselt ei usu, et pealtnäha soliidsed inimesed teevad Eesti maine teadlikult maha.
„Kelle arvamust on võimalik meedia kaudu või mõne muu avaliku info abil mõjutada? Loogiline – nende, kes reaalset olukorda ei tea.
Kui Delfis ilmuks artikkel traagilisest kaupluse põlengust Leedi külas, siis oleks küllap ka hulgi kommentaare kaastundest ohvrite vastu jms. Mind ajaks see muigama, kuna ma ju TEAN, et meie külast poodi ei olegi.
Sama lugu on ka kogu muu mainekujunduse ja „mainekahjuga“. Kohalik meedia suudab „fašismiga“ hirmutada neid eestimaalasi, kes reaalsust ei tunne või sellest aru ei saa. Hoopis lihtsam aga on sama juttu pähe määrida välisriikide kodanikele sealse ajakirjanduse kaudu. Nemad seal ei oma ju mingit aimu sellest, mis siin reaalselt toimub.
Eks meiegi loeme lehtedest ja vaatame uudistesaadetest erinevaid juhtumisi Boliivias, Türgis või Lõuna-Aafrikas. Kui sageli me mõtleme – kas see ikka tegelikult ka toimus? Kas ikka reaalselt on olemas selline koht ja sellised inimesed ja sellised sündmused? Kohapeale kontrollima ju ei sõida, ei ole nii oluline kah ning alateadvusse jääb tiksuma mingi mulje mingist riigist.
Kui Reporter räägiks paar korda nädalas hoogustuvast tänavakuritegevusest Lissabonis, siis Portugali reisida soovijad mõtleksid sügavalt järele, kas ikka tasub minna. Kellel siis on onupoeg seal kohapeal, kellelt küsida, mis tegelikult toimub.
Kogu meie „mainekahju“ Euroopas tugineb ju AINULT sellel, mida sealne meedia vahendab. Ja isegi aus ja erapooletu olla püüdev meedia saab vahendada AINULT sellist infot, mis tal olemas on.
Kui mõne ajakirjanikuga võtab ühendust ühe väikeriigi parlamendisaadik või sellest väikeriigist pärit eurovolinik – no kui paljud ajakirjanikud kahtlustaksid, et SELLINE inimene neile teadlikult valetab. Loomulikult tuleb SELLIST inimest uskuda! Ja kui tema pakutav info on lisaks ka põnev ja intrigeeriv, siis seda enam tuleb see ära trükkida või eetrisse lasta.
Lausa huvitav oleks teada, kui palju (ja kas üldse) on maailma ajakirjanduses ilmunud lugusid mõne reporteri kohapealsetest vestlustest tavaliste Eestimaa inimestega Põlvast, Pärnust või Kärdlast. Ehk siis kajastatud seda, mida eestimaalased TEGELIKULT arvavad ja mõtlevad ning kuidas olukorda näevad.
Kõik see, mida meil välismeediast refereeritakse, on ühemõtteliselt pärit nende inimeste suust, kes oma positsiooni ja tausta poolest tunduvad tõenäoliselt välisajakirjanikele piisavalt informeeritute ja objektiivsetena. Arvatavasti ei aimagi nii mõnigi meediaväljaanne, et neile külmalt valetatakse ja et info, mida nad levitavad, ei ole tegelikkuse kajastus, vaid primitiivne laim.
Seega ma otseselt ei süüdistaks sealseid ajakirjanikke. Küll aga on täiesti mõistetamatult kuritegelik nende „informaatorite“ tegevus, mis on absoluutselt teadlik. Nad on teadlikud edastatava info paikapidamatuses, nad on teadlikud lihtsale eurooplasele jäetavas muljes.
Kui mingi mainekaotus üldse on toimunud või toimumas, siis ei ole selle põhjuseks Eestimaal toimuv ega siinsed võimuerakonnad. Ka välismeedia ei ole otseseks põhjuseks, vaid ainult (heauskseks?) vahendajaks.
Vahetu põhjus on meie liberaalsete äärmuslaste sihikindel ja teadlik valetamine, mis on seda vastikum ja alatum, et võimalikku kahju peab ju kandma meie riik ja rahvas, mitte aga väidetavad „fašistid“.“