25.07.2019
Swedbanki peaökonomist Tõnu Mertsina.
Kuigi ettevõtjad üritavad väita, nagu peataks välistööjõu nappus arengut ja selle sissetoomise piirangud tähendavad tulemata jäävaid tippspetsialiste, on nende peamiseks mureks siiski odavate töökäte ehk lihttööjõu impordi piiramine.
Ehk siis täpsustatult – ettevõtjale on vaja sõnakuulelikku orjatööjõudu, kes oleks nõus töötama väiksema palgaga kui kohalikud. Kuidas muidu seletada seda, et keskmise palga nõuet peetakse liigseks? Lisaks käib Eestis igasuguste palgalõhede vastu võitlemine, kuid võõrsilt tulijate osas soovitakse seda lubada.
Tegelikult tähendab keskmise palga nõue seda, et ettevõtjad ei saaks enam odavtööjõudu sisse vedada ja neil tuleks taas palgata kohalikke, kes on tööjõuturult välja tõrjutud – või siis tuua tagasi Soome läinud eestlased, kuid seda inimväärse palgaga.
BNS vahendab: Swedbanki peaökonomisti Tõnu Mertsina hinnangul aitab välistööjõud leevendada pingeid Eesti tööturul ning lühiajalisele välistööjõule liigsete tõkete seadmine keskmise palga nõudega ei ole mõistlik.
Peaökonomist märkis pressiteates, et ühesugune, Eesti keskmise või kahekordse keskmise palga nõue muudab välistööjõuga tegelemise küll lihtsamaks, kuid see suurendab kunstlikult mitmete tegevusalade ja enamike maakondade ettevõtete tööjõukulu ning halvemal juhul vähendab asjatult nende konkurentsivõimet. Kas liigsisserände piiramine ikkagi on “kunstlik” konkurentsivõime piiramine?
Välismaalaste seaduse järgi on tööandja nimelt kohustatud kolmandatest riikidest tulnud lühiajalistele töötajatele maksma vähemalt Eesti keskmise brutokuupalga ehk 1310 eurot, tippspetsialistidele aga kahekordse brutokuupalga. Mertsina hinnangul on välismaalaste jaoks kehtiv keskmise palga nõue võrreldav impordile seatud tõkkega. Kuhu aga jääb sotsiaalne õiglus, mida Eestis hoolega nõutakse?
Sel aastal moodustavad lühiajalise töötamise eesmärgil ja tähtajalise elamisloaga registreeritud välismaalased kokku hinnanguliselt ligikaudu 5 protsenti Eesti residentsest tööhõivest.
“Vähemalt praegu ei ole sellel olulist süsteemset mõju Eesti palgatasemele. Lühiajalise töötamise eesmärgil kolmandatest riikidest Eestisse tulnud välismaalased aitavad küll vähendada pingeid tööturul, kuid seni pole neil veel õnnestunud meie kiiret palgakasvu ohjeldada,” lisas Mertsina. Miks aga see keskmise palga nõue nii päevakorras on, kui selle mõju ja töötajate hulk nii marginaalne olevat?
Viie aastaga on Eesti keskmine palk tõusnud kokku 39 protsenti, ettevõtete tööjõukulu aga 47 protsenti. “Kiiret palgakasvu on võimaldanud küll viimaste aastate tugev nõudlus, kuid veelgi olulisema mõjuga on olnud tööjõupuudus,” märkis peaökonomist. Seega soovitab Mertsina tööjõukulu langetada välistöölistele väiksemat palka makstes – kuigi see paneb eestlased siit lahkuma ega ole rahvusriigi huvides.
Mertsina hinnangul võib liiga suur tööjõukulu anda majandusšoki korral ettevõtetele tugevama tagasilöögi: käibe languse korral võidakse tööjõukulu – olgu see siis töötajate arvu ja/või palgataset – rohkem vähendada. Taas küsimus – miks on asi päevakorral, kui majanduslangust näha veel pole?
Tõenäoliselt esindab Tõnu Mertsina nende ettevõtjate seisukohti, kelle arvates tuleb kõik odavtööjõule seatud piirangud kaotada. Siseminister Mart Helme aga lubas sellesse ametisse saades tööjõu sissetoomise üle põhjaliku kontrolli kehtestada. Keskmise palga nõue aga on igal pool alus sellele, et võõrtöölisi ei toodaks massiliselt kohale vaid nende madala palganõude pärast. Odavtööjõu negatiivseks küljeks on ka see, et see ei pane ettevõtjaid tehnoloogilisse arengusse investeerima, mis pikemas perspektiivis vähendaks töökäte vajadust.
Odavtööjõu sissetoomise piiramist erinevate meetmetega võib küll pidada majandusarengut takistavaks, kuid vahel tuleb teha ka rohkem poliitilisi otsuseid – ja praegu peaks olema selleks sisserände peatamine sealmaal, kus see ei hakka veel rahvusriiklust ohustama.