17.07.2022
Postimehes on viimasel ajal eriti produktiivne ajakirjanik nimega Mikk Salu. Tähelepanu köidab tema lugu „ANALÜÜS. Reformierakond: jumal tänatud, et Reinsalu Kaja Kallase valitsuses on.“
Salu, kelle perekonnanimi oleks nagu Reinsalul eemaldatud pimesool, on nii truualamlik, et kohe pealkirjas on isevalitseja ees- ja perekonnanimega, aga Urmas Reinsalu ainult perekonnanimega. See on ebaviisakas, aga kui hakkad pealkirja tähelepanelikumalt lugema, siis saab veel ka nalja: poliitikakauge inimene võib ju kahelda, kas ikka Reinsalu Kaja Kallase valitsuses või siis Reinsalu Kaja Kallase valitsuses.
„Urmas Reinsalu on väga igav poliitik. Rahvas teda ei armasta ja valimistel talle hääled külge ei jää. Ei meeldi ta ajakirjanikele ega arvamusliidritele. Isegi toimetaja ehmatas, kui pakkusin, et võiks välisministriks saanud Reinsalust kirjutada. Poliitikute seas on arvamine vastupidine. Teda küll ei armastata, aga hinnatakse, nii heas kui halvas,“ kirjutab Mikk Salu.
Nii et Urmas Reinsalu on väga igav, teda keegi ei armasta – ei rahvas, kes talle hääli ei anna, ega poliitikud. Ei meeldi ta ajakirjanikele, ei meeldi arvamusliidritele. Ilmselt on ajakirjanik Salul olemas vastavate küsitluste tulemused, mida võiks ju jagada ka rahva, ajakirjanike, poliitikute ja arvamusliidritega. Et nad teaksid, keda nad ei armasta.
See, et mingi salapärane Postimehe toimetaja olevat ehmatanud, saades teada, et tahetakse kirjutada Urmas Reinsalust, räägib sellest, et kas ülemusel on mingi isiklik foobia või siis endine ja tulevane välisminister on kantud „vaba sõna“ häälekandja musta nimekirja. Poliitik tegutseb aastakümneid, on üks tuntumaid riigimehi, aga toimetaja tema nime peale ehmatab. Äkki on too toimetaja idioot.
Ajakirjaniku Mikk Salu eelmine lugu aga kandis pealkirja „SUUR NÄGU. Kaja Kallasel on kõik veel ees,“ kus autor kirjutab Kaja Kallasest nii: „Ta on väga avatud ja siiras, ta ei räägi ümber nurga ega püüa kavaldada. Inimestele ja ajakirjanikele ta sellepärast meeldib… Olles ise temaga mõned korrad vestelnud ja intervjueerinud, pean tunnistama, et vahel kukub suu lahti, sest Kallas ütleb mingeid asju avatult välja, mida teised poliitikud ei teeks.“
Nii et meil meedias töötab spetsialist, kes teab täpselt, kes „inimestele ja ajakirjanikele“ meeldib ja kes mitte. Äkki räägib ta endast mitmuses. Ja kui suu kukub lahti keset suve, võib sellesse lennata kärbes.
EPL avaldas täna õhtul järjekordse kauaoodatud faktikontrolli tulemuse, mida jagatakse lugejatele tasuta, nagu muiste jagas Edgar Savisaar mädanenud kartuleid pealinna pensionäridele.
Eesti Päevalehe, Delfi ja Eesti Väitlusseltsi koostöös ilmuvas Faktikontrolli sarjas kontrolliti seekord Kristina Kallase väidet, et noored eestlased ja venelased tahavad kõikide tehtud uuringute alusel koos õppida. Kontrolöride otsus: „pigem vale“.
Faktikontroll võiks Kristina Kallase puhul kontrollida pigem tema väidet, et eestlastele jäägu pastlad ja kannel.
Äkki ei tasuks jätta sedagi, sest see oleks ikka liiga natsionalistlik. Mõni Eestisse tulnud sandaalides vuvuzela mängija võib tunda ennast „kolonisaatorite“ pärandist häirituna.
Endistviisi on meie peavoolumeedia parim pala lugude pealkirjad. Sport.delfi avaldas täna õhtul loo „Tola tegi Eugene’is ajalugu. Kas Mägi suudab murda MM-i finaali?“
Esimene mõte: no miks siis Mägi nüüd tola on? Ka kõik lugejate kommentaarid olid pealkirjale pühendatud. Eriti paistis silma Tomi oma: „Kas Jobu esines tagasihoidlikult?“
Uudisega tutvudes selgub, et jutt käis kuldmedalile tulnud Etioopia maratonijooksjast Tamirat Tolast. „Etioopiale kindlustas kaksikvõidu Mosinet Geremew, kes alistas tugeva lõpukiirendusega Belgiat esindava Bashir Abdi.“
Lõbus võistlus oli, midagi Eesti enda suurjooksude moodi, kus võidavad ikka sealtkandist tulnud mehed.
Rus.postimees avaldas täna loo „Kaks transgenderit, kelle hulgas oli USA admiral, üllatasid sotsiaalvõrgustiklasi oma fotoga“.
Postimees teatab, et „esimene naistransgender Rachel Levine, kellest sai USA admiral, seisab pildil koos USA tuumaenergeetika ministri abi asetäitja Sam Brintoniga, kes on samuti transgender. Pilt on tehtud Prantsusmaa saatkonnas USA-s Bastille vallutamise aastapäeva auks korraldatud vastuvõtul. Sotsiaalvõrkude kasutajad rus.postimehe väitel märkisid, et „nii näeb välja psüühikahäire.“ Midagi sellist võib paraku näha ka meie riigiaparaadis.
Rus.postimehele sedapuhku plusspunktid julguse eest.
Ja EPL avaldas omaenda kaastöötaja avaliku pöördumise „KIRI. Karoliina Vasli: poliitikud ja ametnikud, kui kaua te trambite samasooliste paaride eneseväärikusel?“
Saajaks on märgitud „valitsus, riigikogu, ministeerium“ ja kiri algab sõnadega: „Head poliitikud ja riigiametnikud! Sooviksin tõdeda, et Eesti on modernne ja edumeelne riik, ent vähemasti sallivuse suurendamises on tegelikult liikunud vähikäigul.“
Autor kirjutab: „11. juunil Tartus peetud Pride oli nii kogukonnaüritus kui ka meeleavaldus. „Kaua võib?“ küsisid osalised, viidates seadusaukudele.“
Vaadake, asi on niimoodi, et viitasid nad seal hoopis teistele aukudele. Mitte seaduses. Sealt kogu nende aktivism, agressiivsus ja soov lõhestada ühiskonda. Ja seesama ühiskond ükskord küsib niikuinii: kaua võib?
Ivan Makarov