Kui jälgida tööandjate pidevat nutulaulu tööjõu puudusest, siis jääb kohe silma, et probleemi vaadatakse ainult ettevõtja pilguga, mille fookusesse mahub vaid see, et ärimehel pole töölisi.
Postimehes loo “Tööjõu termomeeter ikka punases: kes tuleks ja teeks töö ära?” on lause: “Ükskõik kuhu vaatad – kõikjal on inimesi puudu, olukord läheb iga kuuga pingelisemaks, varsti võivad inimesed lausa arstiabita jääda –, selliste kurjakuulutavate hüüatustega iseloomustas olukorda tööjõuturul Eesti Tööandjate Keskliidu juht Toomas Tamsar.”
Lugeja ei leia kogu artiklist ainsatki Tamsari viidet sellele, kust ta hakkab eestikeelset meditsiinipersonali tooma, sest arstiabis päästab ainult see – noorem põlvkond ei saaks hakkama ukrainlasest arsti juures ja vanem põlvkond inglisekeelse meediku juures. Kas arstiabi kvaliteet siis üldsegi ei loe? Sest kui arst ja patsient teineteisest aru ei saa, siis on abi olematu ja sellele kulunud raha mahavisatud!
Et aga Soome läinud meditsiinitöötajaid tagasi tuua ei kavatseta, näitab Tööandjate keskliidu analüütik-nõuniku Raul Aroni lause, et juba praegu on soovitud palgatase muutunud tööandjatele raskeks koormaks. See lause on öeldud kriitikute soovituste kontekstis, kes räägivad oma inimeste suuremast kasutamisest ja võõrsile lahkunute tagasitoomisest.
Siit saab edasi teha palju järeldusi. Kuna jutt käib tööjõuvajadusest kõrvuti suutmatusega suuremat palka maksta, jõuab ikkagi tagasi ühe järelduseni – tööandjad soovivad rõhuvad endiselt madalamapalgalise ja umbkeelse slaavi töövõtja peale, sest mitte keegi teine ei mahu neisse raamidesse, kellest räägib Tamsar.
Sellega haakub ka lause “Praegu võib väljastpoolt Euroopa Liitu tulla Eestisse aastas veidi üle 1300 inimese. Selle alla ei käi küll tipptöötajad, iduettevõtjad, IT-spetsialistid ja suurinvestorid, kuid selle aasta kvoot on juba ammugi lõhki.” Kui ettevõtjad ei leia oma töötajaid ligi miljardilisest vaba tööjõu liikumisega Euroopa, Kaug-Ida ja Põhja-Ameerika ruumist, sest ei saa neile küsitavat palka maksta ja tahavad neid tuua Kolmandast maailmast, siis me ei saa ilmselt enam rääkida muust kui odavast tööjõust ka IT-inimeste ja teiste tippspetsialistide puhul.
Ja nagu ikka – tööandjad ei taha eriti vaadata automatiseerimise ja üldse tehnilise arengu suunas, sest TMKK (Töömehe Kaks Kätt) teeb kõik odavamalt ära.
Eesti ajakirjanduses avaldatud lugudes pole mitte ükski ettevõtja vaaginud probleemi tööjõuga Eesti rahvusriigi seisukohast ehk siis selles kontekstis, kuidas muudab slaavlaste sissevedamine ühiskonda ja töökeskkonda venekeelsemaks. Tuletagem meelde, et sellist diskussiooni tuleviku osas ei algatatud ka rändekriisi alguses ja see viis kahtlejate massilise rassistideks sildistamiseni, kuigi inimesed olid lihtsalt mures. Praegugi on esikohal tööjõupuudus ja ei miski muu, mis näitab, et ettevõtjad millelegi muule peale oma rahakoti ei mõtle!
EKRE majandusprogrammis on kirjas: “Kehtestame range piirangu tööjõu sisseveole, et soodustada palgakasvu Eestis. Vabastame kvoodi alt vähemalt kolmekordset keskmist palka saavate töötajate tähtajalise töötamise Eestis.” Samas näeb see ette maksude vähendamise, et inimestele ja ettevõtetele jääks rohkem raha kätte ning palgad saaks tõusta.
EKRE kavatseb vähendada bürokraatiat, et ettevõtetel oleks lihtsam ja odavam tegutseda ning võimalus luua kõrgepalgalisi töökohti. „Samuti tahame käivitada mahuka infrastruktuuri arenduse, et kogu Eesti oleks kiirelt ja mugavalt ühendatud ning et välismaale läinud töömeestel oleks taas rakendust kodumaal,“ ütles Martin Helme majandusprogrammi tutvustades.