Eelmises Maalehes ilmus artikkel „Minu pärast tapke mind ära, kuid ma ei lähe siit minema“, millest muu hulgas kumab välja see, kuidas pealinnas Lõuna-Eesti kõik ühte patta pannakse. „Kaitseliini punkrite lähedus setomaalasi oma kodu hülgama ei pane,“ kirjutab seitung. Selles artiklis on olulisim viga see, et tegu ei ole valdavalt Setomaaga, vaid Võru vallaga. Kohalikud on pahased, et kaks piirkonda on taas segamini aetud. Eesti Kagu-nurgas arvatakse niigi, et neid pole enam kellelegi vaja.
Kaitseväe esindaja teeb punkrite asukohas Maalehele tutvustava ülevaate, kuid palub, et asukohta ajalehes ei avaldataks. Vaevalt, et selle tõttu on geograafilist segadust tekitatud.
Teema ise on muidugi tõsine, sest valmistudes võimalikuks agressiooniks, rajab Eesti Balti kaitseliini ja selle osana punkritest koosnevaid tugipunkte.
Aga asjast endast: Kagu- ja Kirde-Eestisse planeeritud Balti kaitsevööndi tarbeks on praeguseks maasse paigaldatud 28 punkrit. Need on rajatud kuni nelja meetri sügavusele ja peaksid pakkuma kaitset suurtükiväe tule eest.
Artikli kommentaariumis naerdakse kogu see punkrite peale raharaiskamine laginal välja kui ajast ja arust ning väheefektiivne ettevõtmine. „Tundub, et valmistutaks teiseks ilmasõjaks,“ kõlab üks kommentaaridest.