ERR kirjutab, et 17. augustil olla “armastatud” kirjanikul Andrus Kivirähkil poolesaja täitumine. Enne õnnesoovide ütlemist tuleks jutuks võtta, kas üldse on midagi armastada.
“Parim sõber, keda armastab kogu Eesti!” väidab Delfi. Pidage nüüd hoogu – kui Kivirähk ei armasta kogu Eestit, siis miks peaks see teda armastama? Osa ehk, aga mitte kogu.
Andrus Kivirähk kirjanikuna on päris hea. Aga sellest ei piisa. Head raamatut kätte võttes peab olema lugupidamine autori vastu. Käesoleval juhul seda pole. “Puulane ja tohtlane” jääb ainult Kreutzwaldi ennemuistsetesse juttudesse.
Rahvuskonservatiividele on Kivirähk meelde jäänud patoloogilise EKRE-vihkajana, kes avaldab pidevalt sopa-Delfis oma õelaid arvamusi. Selline viha ühiskonna ühe osa suhtes ei anna mingit tahtmist ka tema loomingusse süveneda, olgu see kui hea tahes.
Nii Eesti vasakpoolne loomeseltskond elabki. Paljud ei käi enam sots Andrus Vaariku etendustel, ei kuula “blackface”-i kasutamist häbenevaid noorartiste, lülitavad raadio välja Peeter Ojat kuuldes, ja nii edasi. Osa eesti loomingust vajub varju, sest autorid lihtsalt ei meeldi.
Eks kahjukannatajad ole kõik – rahvusmeelsed inimesed, kes jäävad ilma mõnest heast teosest, loomeinimesed, kelle kunsti ei osteta, eesti kultuur, mis on saanud ideoloogiate heitluste tallermaaks…
Andrus Kivirähkile õnne ei soovi. Olgu me pealegi õelad ja väiklased. Siinkohal sobib öelda, et tema on ka. Aga ega rahvusmeelsed inimesed ei jää ka Kivirähkita millestki ilma.
Parem on sellistest eemal hoida, kes võivad taas juunipööret üritada ja siis “rahvavalitsuse” moodustada, nagu üks luuletaja 1940. aastal tegi. Vasakintelligents on alati rahvusriiklusele ohtlik olnud.