Pühapäevases saates “Räägime asjast” oli saatejuhtide Mart ja Martin Helme esimeseks külaliseks EKRE kaitseministrikandidaat Leo Kunnas, kes pidi alustuseks selgitama, miks ta just rahvuskonservatiividega ühines.
Leo Kunnas selgitas, et kuna EKRE pole võimul olnud, pole tal untsukeeramise taaka, mis on kartellierakondadel. Tema sõnul on hetkel julgeolekupoliitiline talv: suvi oli külma sõja lõpust Gruusia sõjani, siis järgnes Ukraina sõjani sügis ja pärast seda on talv.
“Kahjuks ei hakanud võimulolevad inimesed talve saabudes talveriideid kasutama ehk ei hakanud vajalikke asju tegema, vaid väidavad siiani, et kõik on parimas korras, parem kui kunagi varem, aga see pole tõsi – me peame sinna alles jõudma,” lausus Leo Kunnas.
Ka Martin Helme nentis, et riigikaitses kõlavad dogmaatilised uinutavad loosungid ning kõike tehakse linnukese kirja saamiseks ja liitlastele mulje jätmiseks – aeg-ajalt kiidetakse Kaitseliitu ja kaitseväge ning tehakse mõni relvaost, aga suurt kasu sellest pole.
Lati kõrguse määrab Venemaa
Leo Kunnase sõnul pani eelmine kaitseväe juhataja rõhu Scoutspataljoni võimekusele, kuid lati kõrguse paneb siiski paika meie idanaaber, kes näitab, kuhu me peame jõudma ja millised vahendid valima – lähtuda tuleb Venemaa võimekusele vastu seismisest.
Kriitikud on öelnud, et sõjaaja kaitseväe suuruse viimine 55 000 meheni olevat võimatu. “Ants Laaneotsa ajal oli selleks 42 000, aga see arv tõmmati maha, sest polevat meile jõukohane,” meenutas Kunnas. “Meie jõukohasus ei huvita kedagi, see pannakse idanaabri poolt paika – praegu on meil lahingüksustest puudu pool, nende toetusüksustest kolmandik, suurtükiväest kolm neljandikku – selleks ongi 55 000 meest vaja.”
Leo Kunnas lisas, et Eesti pole suutnud likvideerida ühtegi võimelünka, mille aluseks on soomus-, õhutõrje- ning rannakaitse- ja miiniveeskamise võimekus. “Jalaväesoomukid ja liikursuurtükid hankisime, aga tanke, mis loovad võimekuse idanaabri vastu, pole meil olemas,” nentis ta. Martin Helme lisas, et Eesti on alustanud valest otsast, sest soomusvõimekus lähtub tankidest, teised on abirelvad.
Laialdane riigikaitse on väga nõrk
Nõrk otsene lahinguvõimekus on Kunnase sõnul vaid osa probleemist, sest Eesti puudub ka laialdane riigikaitse. “Me peame elanikkonda elus hoidma ka sõja ajal, neile varjendeid rajama, vajadusel evakueerima, politsei ja päästetöötajad peavad ka sõjas olema suutelised oma tööd tegema, valitsus riiki juhtima ja nii edasi,” selgitas Leo Kunnas.
Martin Helme meenutas, kuidas EKRE algatas 2015. aastal Riigikogusse pääsedes tsiviilkaitse küsimuse, kuid Taavi Rõivas teatas, et seda polevat vaja, sest Eesti ei hakkavat nagunii sõdima. Tollal vahetas Šveits relvastust välja, soomlased ostsid soodsalt tanke Leopard 2A, kuid Rõivas teatas ülbelt, et tema vanarauda ei ostvat.
“Meil pole pikka kaitsevisiooni 20-25 aastaks, mis lubaks ka alumised otsad, 4-5 aasta pikkused perioodid paika panna,” arvas Leo Kunnas, kelle sõnul oleks Šveitsist saanud korralikud tankid 1-2 miljoni euro eest. Soomlased ostsid need kahe miljoni eest, sest tehasest kümne miljoni eest ostmine kiiluks kaitseeelarve kinni, nagu Eestis juhtuski. “Eesti ostis kasutatud soomukid Norrast kallimalt kui soomlased Šveitsist tankid ja see meie reservid ka lukku pani,” märkis Martin Helme.
Leo Kunnas sõnul peab EKRE tõstma kaitsekulutused valitsemisperioodi lõpuks 2,6 protsendini, et saaks liitlaste poole pöörduda ja küsida sellist abi, nagu andis USA Norrale ja Taanile ning annab pidevalt Iisraelile. “Kahe protsendiga ei saa me küsida, sest siis küsitakse vastu, et mis te olete ise teinud – Ameerika aitab Iisraeli, sest see aitab ennast ka ise, ning näiteks ka Egiptus ja Keenia on üle miljardi dollari saanud,” rääkis ta.
Eesti peab oma huvide eest ise seisma
Kaitseministrikandidaat selgitas, et Eesti peab määratlema oma rahvuslikud huvid, sest need on igal NATO riigil erinevad. “Allianss on tööriist oma huvide saavutamiseks,” märkis ta. “Meie peame alliansis välja ütlema omad huvid, näiteks strateegilise kontseptsiooni osas, et toimuks Baltikumi operatiivruumi territoriaalne kaitse, ja et siia toodaks liitlasvägesid juhtiv armeekorpuse staap,” loetles ta, lisades, et kuna siin on NATO vastas Venemaa 6. armee ja Kaliningradis 11. armeekorpus, peab allianss suutma just siin venelastele vastu seista.
Martin Helme märkis, et USA annab Eestile raha ilmselt Ameerika relvade ostmiseks, et kodumaisele relvatööstusele tellimusi anda, ja Leo Kunnas lisas, et Leopardide ostuks nad ilmselt raha ei anna, vaid seda tuleb küsida Euroopa liitlastelt, kes on samuti Eesti kaitsevõimest huvitatud. Martin Helme kahtles, kas Saksamaa on huvitatud kiirest sõttaastumisest, sest neile on kasulikum Eesti kiire langemine, et hiljem selle üle Moskvaga läbirääkimisi pidada – seda oli näha ka Gruusia sõja ajal.
“Seda suhtumist me peamegi muutma – meie kohus on liitlastele oma soovid öelda ja kui nad midagi valesti teevad, siis seda viisakalt, aga kindlalt neile öelda,” arvas Leo Kunnas. “Kui me läksime välismissioonidele, pidanuks ka ütlema, et ootame selle eest abi enda territooriumi kaitsmisel.”
Martin Helme kahtles, kas Lääne-Euroopast abi üldse oodata on, sest näiteks Suurbritannia on oma sõjalise võimekuse masendavalt kokku tõmmanud, samuti Saksamaa. Ta küsis Leo Kunnaselt ka selle kohta, et kuna me räägime suuremamastaabilisest konfliktist NATO ja Venemaa vahel, siis kas me peamegi lähtuma musteimast stsenaariumist.
Musteim stsenaarium on kaitse põhialus
Leo Kunnas selgitas, et kaitsevõime tuleb üles ehitada hulleima variandi järgi, et me suudaks liitlaste suuremate jõudude saabumiseni ise vastu panna, kuid arvestada tuleb ka kukutamisrünnaku, siseriikliku rünnaku või hübriidsõjaga. “Latt tuleb seada ohtlikuima stsenaariumi järgi, mis on raske, aga siis saame võimsust kasutada mitmel viisil,” ütles ta.
Jutuks tuli ka ühine operatiivruum Läti ja Leeduga, kus Läti on palgaarmeed luues kaitsevõime nõrgaks lasknud, kuid Leedu on õppinud Ukraina sõjast, taastanud ajateenistuse, hankinud keskmaaraketid ja teinud rohkem ära kui Eesti. Rääkides kaitseministeeriumi haldusalast ütles Mart Helme, et ära tuleb lõpetada kõik need tegevusalad, mis pole otseselt seotud riigikaitseks ettevalmistusega ning piir panna otsesele raiskamisele, millega riik säästab miljoneid.
Leo Kunnase sõnul tuleb rahvalt 2,6% kaitsekulutusteks küsides praegused 2% eelnevalt hästi ära kulutada ja seda inimestele ka näidata – praegu on merevägi võitlusvõimetu, kaitsesüsteemis on palju tühiameteid, kusjuures alles on vaja jätta vaid Kaitsevägi, Kaitseliit ja Välisluureamet, kõik muu liita või kaotada.
Martin Helme tuletas meelde endise kaitseministri Hanso sõnu, et EKRE kaitsekavas polevat midagi uut – paraku ongi selles uus just iseseisev kaitsevõime, mida seni on peetud teisejärguliseks, sest Eestit kaitsvat NATO. “Me ise olemegi NATO,” ütles Mart Helme, lisades, et riigikaitsereformi oleks parem ellu viia EKRE juhitavas valitsuses, kuid tegelikult ei jäta see kava kellelegi vaidlemisruumi.
Oodata on ka vastutöötamist
Martin Helme arvas, et suurim vastuseis tuleb kaitseministeeriumi mugavusametnikelt ja ta päris Leo Kunnaselt, mida too ütleks neile, kes peavad riigikaitset ressursside kulutamiseks, sest Venemaa olevat nagunii liiga tugev vastane. “Patsifism ei ole kunagi sõdu ära hoidnud,” vastas too. “NATO on maailma tugevaim sõjaline allianss ja ka Eesti ei saa selles nõrk olla.”
Leo Kunnas märkis, et NATO liikmeks saamine pole meie elu kergemaks teinud, vaid just raskemaks, sest üheprotsendiliste kaitsekulutuste ja sissiüksustega lihtsalt enam piirduda ei saa. Tema arvates on isegi positiivne, kui teised EKRE seisukohad üle võtavad, aga kartellierakondade puhul jääb alati küsimus – miks te ise võimul olles seda pole ära teinud?
Kunnas meenutas, et ta tegi 16. jaanuaril 2012 kaitseministeeriumile avaliku nõuande riigikaitse osas, mistõttu ei saa tema puhul tagantjärele tarkusest rääkida. Tema seisukohtadest on rääkinud ka tema raamatud. “Me oleme paljuga hiljaks jäänud, kuigi see kõik oli teada – nüüd tuleb kõik järgi teha,” lausus ta.