Hiljuti valminud Riigikogu rahvastikukriisi lõppdokument on sarnaneb pigem tühja mulliga ja ei täida talle pandud lootusi eesti rahva säilimise ja kasvu osas, ütleb töörühmade konsultant Jaak Uibu. Lisaks pole Uibu rahul sellegagi, et tema kui kogenud rahvastikueksperdi nõuannetega ei arvestatud.
Kahtlen Põhialuste tervikpildis seepärast, et analüütiline töö, mida nõudis Riigikogu rahvastikukriisi probleemkomisjoni moodustamine, on tegemata jäetud ja ilma eeltööta hakati rutakalt põhialuseid sõnastama. Ikka stiilis, et kindlustatakse, arendatakse, toetatakse, analüüsitakse jne. Probleemkomisjoni ambitsioosne ja ülesande keerulisust alahindav hoiak peegeldub juba Riigikogu pressiteates 20.11.2017: „Rahvastikupoliitika töörühm on kokku kutsutud rahvastikupoliitika põhialuste koostamiseks aastateks 2018–2035, millest peavad hakkama lähtuma kõik seadused ja arengukavad“. Esialgselt oli kavas hakkama saada kolme kuuga, Eesti sajandaks aastapäevaks. Tähtaeg läks aga kolme kuuga lõhki.
Kahjuks ei olnud tegijatel aega selgitada, miks varasemad analoogilised dokumendid ei ole töötanud piisavalt. Nimetame aastast 2003 „Rahvastikupoliitika aluseid“ ja aastast 2004 aluste elluviimise strateegiat 2005–2008, „Säästev Eesti 21“ aastaiks 2005-2030. Võib veel mainida „Rahvastikupoliitika aluseid 2009–2013“. Nii Valitsuses kui Riigikogus 2005. a. heaks kiidetud riiklik strateegia „Säästev Eesti 21“ tõi ohuna välja, et Eesti kultuuriruumi säilimist ja seega rahvuse püsimist elujõulisena ohustab tänases kontekstis eelkõige eesti keelt kõnelevate inimeste arvukuse füüsiline vähenemine ehk demograafiline kriis. Rahandusministeeriumis aastal 2012 valminud Riigi majandusaasta koondaruanne mainib ausalt, et rahvastiku- ja perepoliitika alal jäi siht – positiivne iive – saavutamata. Aruanne pikemalt selle põhjustel ei peatu.
Ilma ettevalmistava etapita põhialuseid koostades jäävad paratamatult kõrvale metodoloogiline alus ja nõuded rahvastikupoliitikale, samuti on välja toomata varasem teave peamistest põhjustest ja teguritest rahvastikukriisi kujunemisel. Soovitasin oma kirjas veebruari algupäevilt komisjonile kasutada „Säästva Eesti 21“ koostamise põhimõtteid, kuid ma ei leia, et seda oleks tehtud. Poliitikasse haarati valdkonnad nagu pimesi, lootes, et mõni neist tulevikus ehk pihta läheb. Soovitasin ka mitte ülehinnata rahvastikupoliitika dominantsust teiste poliitikate suhtes, eriti piisavalt hästi töötavate poliitikate üle. Küll aga peaks rahvastikupoliitika korrigeerima lõtku, mis on silmnähtavaks takistuseks rahvastiku arengus.
Dokumendis on kõik 24 tegevussuunda ühesuguse jõuga ja nende prioriteetsus määratlemata. Ei ole fikseeritud rahvastikupoliitika tähtsaim ülesanne – aidata tagada sündimust taastetasandil ega määratletud selle saavutamise teid, meetmetest rääkimata. Põhialustesse on sisse kirjutatud peatükke, millel pole sündimusega otsest seost ja mida on käsitletud piisavalt põhjalikult muudes strateegilistes dokumentides. Näiteks Sotsiaalministeeriumi „Rahvastiku tervise arengukava 2009-2020“ (45 lk), „Aktiivsena vananemise arengukava 2013-2020 (71 lk), Kultuuriministeeriumi valitsemisala arengukava 2019-2022 (130 lk.) Ka lõimumise kohta on Kultuuriministeeriumi haldusalas koostatud „Lõimuv Eesti 2020“ (45 lk.)
Eeltöö puudumisest tingituna on põhialustes puudu suunad, ilma milleta dokument on väheväärtuslik. Nimetagem eelkõige majanduspoliitikat, regionaalpoliitikat, kodakondsust ja religiooni. Regionaalpoliitika jäeti välja, sest selle suhtes polnud Riigikogu fraktsioonidega konsensust. Religiooni soovitasin kultuuriruumi arutelus sisse viia, kuid jäin ilma koosolijate toetuseta. Tsivilisatsioonide uurija Arnold Toynbee sõnul „on religioon inimloomuse oluliseks ja võõrandamatuks tahuks ning oletada, et inimestel, kes veendunult väidavad, et neil puudub religioon, on see tegelikult olemas, ilma et nad seda ära tunneksid“. Ka kristlased Eestis on rõhutanud, et tõhus rahvastikupoliitika on võimalik vaid ideoloogia muutmisel. Ei või unustada, et Euroopa tsivilisatsioon tugineb eeskätt kristlikule kultuurile ja kristlikele väärtustele.
Ootused rahvastikukriisi probleemkomisjonile olid suured. Presidendi kantselei ja Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt mulle saadetud kirjade vastused tõendavad, et nemad ei olnud motiveeritud rahvastikukriisiga tegelema, sest lootsid kõiges Riigikogu probleemkomisjoni peale! Ka Riigikogu Põhiseaduskomisjoni esimees Marko Pomerants keeldus andmast hinnangut teemal „Põhiseaduse preambuli pronatalistliku õigusjõu ebamäärasus“ väitega, et rahvastiku küsimustega tegeleb Riigikogu rahvastikukriisi lahendamiseks loodud probleemkomisjon. Tähelepanuväärne on see, et nimetatud institutsioonid ei tunneta enda vastutust rahvastikukriisi ees, vaid loodavad isegi mitte Taeva peale, vaid hoopis probleemkomisjoni peale. Ei käivitatud isegi rakkerühma, mis olnuks selgepiirilisema vastutusega kui umbmäärane ametnikest koosnev ekspertide rühm.
See ajutine ja seadusalgatuse jõudu mitteomav komisjon lootis omakorda kõiges neljakümne eksperdi peale. Nemad aga püüdsid, kuigi välja tuli nagu alati. Ühest eksperdist sai hiljem terviseminister. Tema osalusel sõnastati tervishoiusüsteemi ülesanded dokumendis nii: „Tervishoiusüsteemi arendamisel püüeldakse teenuste parema kvaliteedi, kättesaadavuse ja patsiendikesksuse poole …“ Niisiis rahvastikupoliitika põhialused püüdleb olema dokument, millest peavad hakkama lähtuma kõik seadused ja arengukavad. Fantastiline!
Aga mina ise? Kas mul on endale mõni tõsine etteheide, mida mina ühe neljakümnendikuna olin tegemata jätnud? Otsisin ja mõtlesin. Olen kirjutanud komisjonile ja selle liikmetele kümmekond kirja, märgukirja, koostanud kaheleheküljelise „Rahvastikupoliitika memorandumi“ ja pakkunud seda olukorra päästmiseks, avaldanud ajakirjanduses hulga artikleid rahvastikupoliitika koostamisest, osalenud koosolekutel ja arutanud asja ka Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma koosolekutel. Kui asi hakkas väga kiiva kiskuma, loobusin lõpuks nõuandmisest. Selle eest ma tasu pole ju saanud, ainult kulud ja stress. Kurtsin seda ka nõunikule, kes kostis: „ Teie vaba valik“. Mind enam teksti juurde ei kutsutud. Leidsin end lõpuks nagu Vanaõue Mihkel Aadu Hindi romaanis „Tuuline rand“ – targal pole sinu nõu vaja ja rumal ei oska sellega midagi peale hakata.
Peeter Vihma oma artiklis „Kokkulepe põletavaimal teemal“ avaldab lootust, et rahvastikupoliitika põhialused võetakse Riigikogu otsusega vastu enne suvepuhkust. Elame-näeme. Arvan, et kokkulepe põletavaimal teemal vajaks kindlasti rahva osalust. Igatahes on põhialused ergutanud väga paljusid kaasa mõtlema. Mind veensid rahvastiku teemal jätkama kogu Toompea Haridusseminari sõpruskond ja Riigikogu endised või tänased liikmed Rein Ratas, Jüri Ratas, Kalev Kotkas, Helmen Kütt, Siret Kotka-Repinski, Henn Põlluaas jt. Olen teile see-eest tänulik ja jõudumööda ka jätkan. Näiteks puudustele tähelepanu juhtimisega. Tuletan tegijatele meelde, et etaloniks põhialustele olgu mitte euroliidulik kantseliit, vaid Lennart Meri sõnad ja stiil, elegantsed oma lihtsuses: „Eesti ei ole suur ega väike. Ta on meile paras, ja paremat meil ei ole. Tahame olla eestlased. Tahame eestlastena kestma jääda.“ Soovime, et põhialuste koostajad tööd jätkaks ja realiseeruks Riigikogu kollektiivne intellekt.”
Jaak Uibu, D.Sc., Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant