Minu esimesed kirjutised ilmusid Uute Uudiste portaalis ning peagi tehti ettepanek liituda erakonnaga ja kandideerida KOV-valimistel. Nõnda sai alguse minu osalemine ühiskondlikus elus. Raamatu tagumine kaas sedastab lugejale: “Käesolevate kaante vahele on autor koondanud üheksa aasta jooksul kirjutatud eripalgelised artiklid ja mõtisklused, millede keskseks küsimuseks on, kas eesti rahvas on võimeline veel üheks renessanssiks, kas eesti rahva seas on piisavalt passionaarsust, et läbi viia põhiseaduslik rekonstruktsioon.”
Kui ma keskendusin algusaastatel loomuseaduslikele printsiipidele, siis viimastel aastatel olen asetanud rõhu nähtustele, mille kujundajaks on inimene ise nagu näiteks demokraatia ja riiklik suveräänsus. Kirjutisi valides lähtusin sellest, et ühe kirjutisega võiks rahvuskonservatiivse maailmavaate kokku võtta: kärbitud sai raamatus olevaid artikleid nõnda, et samasisulised laused ei korduks. Ma ei osanud raamatule alapealkirja anda, raamat kannab nime: “Valik artikleid ja blogipostitusi aastatest 2017 – 2025”. Raamat jaguneb kaheks peatükiks: esimene neist keskendub elukultuurile, õiglusele ja ajaloolise mälu taastamisele, teine osa keskendub välisele- ja sisemisele turvatundele, juriidilisele õigusele ning vabadusele.
Tegu on järjekorras teise ühiskondliku raamatuga. Esimene raamat viitas sellele, et rahvuskonservatiivsed vaated asuvad poliitilises perifeerias. Teine raamat nii pessimistlik pole ning seda peaksid lugeda kõik, kes valmistuvad kandideerima järgmistel Riigikogu valimistel või need, kes tahavad aidata muul viisil edendada järgmist Riigikogu valimiste programmi. Rahvuskonservatiivsel maailmavaatel on tulevikku ning vastutus selles, et päästa Eesti ja hoida Eestit. Isegi, kui lugeja tunneb, et autor räägib õiget juttu, aga ei midagi sellist, mida ta ise juba ei teaks, siis vähemalt saab lugeja kinnitust sellele, et ta pole oma mõtetega üksinda.
Kenno Põltsam, EKRE