Täna on emakeelepäev, mis räägitakse ilusaid sõnu ja vaid möödaminnes vihjatakse probleemidele. Vaja oleks vastupidi.
Eestlastele heidetakse sageli ette, et me kipume pühade ajal tumedates toonides esinema. Emakeelepäev on kahjuks see päev, mil tuleb muremõtted välja öelda.
Jätkem eesti keele elujõu ülistamise president Kaljulaidile, kes tahab meie keelt elus hoida koos aafriklaste, venelaste ja ei tea kellega veel – meil on muresid tematagi.
Eestis on piirkond, kus vanasti kõlas eesti keel, kuid praegu ollakse hädas viimaste eestikeelsete koolide hoidmisega – see on Ida-Virumaa. Meil tahetakse luua segakoole, kus eesti lapsed satuvad surve alla.
Meil on kõrgkoolid, mida vallutab inglise keel ja kus levivad vasakpoolsed õpetused, mis pole kunagi rahvussõbralikud. Meil on president, “parempoolsed” ja paljud teised, kes annaksid eestluse igaühele – kui meie emakeele usaldatakse võõraste kätte, oleme kohe kindlasti kadunud.
Me saime kunagi kaela 300 000 idanaabrit, kes on eesti keele ruumi ahtakeseks surunud ja nüüd tahab maaeluminister Urmas Kruuse ukrainlasi sisse vedada – nagu NLKP Eesti venestamiseks. Meil on Kaja Kallase valitsus, kes tahab välismaalaste seaduse sisserändajatele meeldivamaks teha ja koalitsioon, kes kaotas Riigikogus rahvastikukriisi probleemkomisjoni.
Liberaalid muudavad Eesti sisserändesõbralikuks ja sellises riigis eesti keel kaotab kohe kindlasti oma positsiooni ehk nagu ütles kolumnist Piret Kivi – “Meie tänavatel luusivad kaks impeeriumikeelt, lihtsustatud eesti keel lömastatakse ruttu.” Iga mõistusega inimene peaks aru saama, et mistahes teiste rahvuste keelte ja kultuuride massiline lisandumine ühte rahvusriiki taandab põlisrahva keele vabaõhumuuseumi keeleks.
Eriline oht on ka Piret Kivi poolt äranimetatud eesti keele ähmastamine – paljud tegelevad reeglite lihtsustamisega, sest muidu ei suutvat võõrad seda keelt ära õppida ja ka oma lastele olevat see ülejõu. See on eesti keele kägistamine eestlastest reeturite poolt.
Ohutegureid eesti keelele võiks välja tuua veel palju, aga parem on kõik see kokku võtta ühe lausega: eesti keel vajab kiiresti kaitset, nii riigikeele, emakeele kui põlisrahva keelena. Sest nüüd surub meile peale Suur Maailm ja sellele aitavad kaasa kohalikud kvislingid, kes tahaksidki eesti keelt eksootilise metsakülade keelena näha, et ise inglišt spiikida või gavarit po-russki.
Rahvusmeelsed eestlased aga peavad minema uude Vabadussõtta oma keele, riigi ja kultuuri eest.