Nii nagu tselluloositehas oskas ennast kiiresti suuremale osale Eestist ebameeldivaks muuta, nii teeb seda ka kulukas Rail Baltic.
Postimees kirjutab sellest, kuidas linnale ja Eesti Raudteele näidati juba valmis pabereid Ülemiste jaama ümberehitamise kohta, nendega eelnevalt üldse läbi rääkimata. Nii olevat Rail Baltic Eesti kavandanud rongide hooldusala Tartu maantee viaduktile ja kärpinud Moskva rongile mõeldud perrooni pikkust – RBE tegi kõigis ajades oma soolo ja nüüd tõmbavad teised sellele pidurit.
Kui meenutame tselluloositehase saagat, siis seal kergitas vastumeelsuse lakke nii sogamine Est-Fori ja RMK inimeste omavaheliste suhete ümber, valetamine asukoha ainuvõimalikkuse osas ja palju muudki. Rail Balticut on saatnud tohutute vigadega tasuvushinnang koos täiesti eksliku kilometraažiga, andmete varjamine, ametnike vastuolulised selgitused ja ohtralt muid küsimärke.
Miks sellised suurprojektid hakkavad ennast kohe alguses vassimistega hävitama, muutes ennast tarbija ehk eesti rahva silmis ebausaldusväärseks? Kui kuskil on tehtud teadlik vassimine, siis mis paneb arvama, et kogu projekt on tõsiseltvõetav?
Mis hakkab toimuma kogu sellel pikal trassil siis, kui ehitustööd käima hakkavad? Ilmselt ohtralt korruptsiooni, rahade kantimist, omavolilisi otsuseid ja nii edasi – juba praegu levivad teated, kuidas paljud võimutegelased on Rail Balticu alla jäävaid maid ja kruusakarjääride asukohti omale ostnud.
Keegi hakkab RB-ga tohutut kasumit tegema, Eesti rahvas aga saab suurte ülalpidamiskuludega vähetulusa trassi. Miks on üldse Eestile vaja meeletuid suurprojekte, mis 1,3 miljonile Eesti elanikule suurt midagi ei anna, küll aga laiale rahamaailmale?
Nii võibki tõdeda, et EKRE poolt küsimärgi alla pandud Rail Baltic lisas endale veel ühe küsimärgi.
Allikas: Postimees