Kolmapäeval üritas EKRE oma eelnõuga teha lõpu CO2 heitmekaubandusele, mis on kõrge elektrihinna üks süüdlasi. Eelnõud tutvustas Rain Epler.
Rain Epler: “Kõigepealt mõned sellised faktid, mida ma olen siin öelnud, aga mida tasub üle korrata.
Euroopa energiatarbest tuleb fossiilkütustest kolmveerand ja sellest fossiilsest energiatarbest ligi 90% imporditakse. Need on lihtsad numbrid, üsna ümmargused, 100% piires arvutus. Kõik peaks suutma seda meelde jätta ja seda tasub meeles pidada, eriti selles valguses, et ei ole kusagile kadunud see rohepropaganda ja jutt sellest, et paneme nüüd veel mõne tuuliku- ja päikesepargi ja siis saab asi Euroopas energia mõttes korda. Ei saa!
Mõned näited, kuhu maailm tänastes geopoliitilistes kriisides jõudnud on ja mis väga hästi ilmestavad seda, et energiapoliitika on Euroopas ja mujalgi vale olnud ning tuule- ja päikeseenergeetikaga kaugele ei purjeta.
Värskematest uudistest. Uus-Meremaa – nemad nüüd, oli see möödunud või ülemöödunud nädalal, tegid Singapuriga niinimetatud food for fuel ehk toit-kütuse-vastu-kokkuleppe, sest nemad on ka olnud üks optimistlik juhuenergeetika riik. Ja nende puhul on mõnes mõttes meie jaoks hea, et nad seda seal viljelenud on, kuna nemad on kenasti eraldatud muust maailmast seal keset ookeani. Kui nemad midagi valesti teevad, siis mõjud hakkavad paremini välja paistma kui võib-olla näiteks Eesti-suguses väikeriigis, kus on kaableid ja naabreid ning see mõnda aega hoiab nina vee peal.
Uus-Meremaa lasi kaduda kogu kodumaisel rafineerimisvõimekusel ning on kõvasti regulatsiooni ja maksudega töötanud selles suunas, et igasugune investeerimishuvi ja kindlus fossiilsete energiaallikate kasutamiseks oleks järjest vähenenud. Aga nüüd, kui Hormuzi väin on suletud, hakkasid nad vaatama, et vähe sellest, et igapäevane inimeste transport, aga ka näiteks põllumajandustootmine ja muu energeetikast sõltuv, on väga kõvasti juba pihta saanud ja pihta saamas, ja nüüd siis tuleb asuda kiiresti leidma lahendusi, kuidas see fossiilide puudujääk katta. Veel kurioosum on Uus-Meremaa puhul see, et nende peaminister, kes pikalt seda poliitikat vedas, on ise Uus-Meremaalt ära kolinud, sest eks ta nägi ette, et see asi viib lõpuks katastroofini. Reformierakondlastel tasub mõtiskleda selle asjaolu üle, ma arvan.
Tuleme kodule lähemale. Suurbritannia põhjustas pahameelt mai keskel, kui nad andsid välja ajutise litsentsi, mis lubas importida Venemaa naftast toodetud diisli- ja lennukikütust juhul, kui need on töödeldud kolmandas riigis. Lisaks anti välja litsents, mis lubab LNG-d importida Venemaa Sahalinn 2 või Jamali LNG-terminalidest. Suurbritannia teatavasti on ka tuuleenergeetika arendajatel eriti, aga laiemalt fossiilkütustest loobumisest jutlustajatele olnud selliseks eeskujumaaks: vaata, kui tublid, loobuvad söeenergeetikast, ei luba gaasi Põhjamerest ammutada ja ka tõsiselt piiravad sealset naftapuurimist ja naftatootmist. Nüüd siis jõuti selleni, et aga fossiilkütuseid ikkagi on vaja, ja tehti erand Venemaalt pärit fossiilkütustele.
Kui seda siin siduda geopoliitikaga, siis teatavasti on Suurbritannia see riik, kes juhib nii-öelda coalition of the willing või tahtekoalitsiooni ja lubab Venemaad põlvili suruda ning loosungites räägib kogu aeg sellest, kuidas neid Venemaalt pärit fossiilkütuseid enam ei tohiks kasutada. Kurioosum seal on see, et kui me vaatame siin ühte lähiriiki, kes rikastub energiakriisist, siis see on Norra ja Norra ammutab nii gaasi kui naftat sealtsamast Põhjamerest, sisuliselt võib öelda, et samadest maardlatest, kust Suurbritannia ei ammuta.
Võib näiteks tuua ka Hollandi, kes kodumaist gaasi ei kasuta ja impordib LNG-d väga palju.
Tuleme Eesti juurde. Põlevkivist elektri tootmine on viimastel aastatel aina langenud. Eesti oli viimati elektrit eksportiv riik 2018. aastal ja nüüd me oleme muutunud importijaks ja soodne elekter on asendunud kalliga.
Tulen eelnõule lähemale. Eelnõu puudutab kvoodikaubandust. Vaatame numbreid. Kui me võtame sellestsamast 2019. aastast, kus Eesti enam ei ole elektri eksportija, siis on kvoodikaubanduse kahju selle kaudu, et inimesed ja ettevõtted on pidanud rohkem maksma elektrienergia eest, lisaks ka muud ettevõtted, kellel on kohustus kvoote osta, kusagil 2–2,5 miljardit. Ja eksporti on jäänud tegemata kusagil 3–3,5 miljardi euro eest. Kokku 5–6 miljardit, väga suur raha vähem kui seitsme aasta kohta, ligi miljard aastas. Ja siin ei ole arvestatud kaudseid mõjusid – ei seda, mitu ettevõtet on oma tootmise siin käivitamata jätnud, ega ka seda, mitu on sulgenud, mitu töökohta on selle tõttu vähem ja nii edasi.
Ma nüüd tean, et oponendid tulevad rääkima, kui kasulik on see kvoodiäri. Riik on teeninud sadu miljoneid, hakatakse meile rääkima. See “riik on teeninud” iseenesest on selline värdväljend, ma ütleks. See on maksudena kokku korjatud raha, mida kusagile kasutatakse, mida ametnikud ja poliitikud ringi jagavad. Mida suuremaks bürokraatiamasin kasvab, seda ebaefektiivsemaks see ringijagamine muutub ja seda rohkem see ühiskonda koormab.
Noh, aga ütleme, et riik on kokku korjanud kvoodi müügi tuludena selline poolteist miljardit eurot, paneme võrdlusesse kuluga, mis on kusagil 6 miljardi kandis kahju ka ühiskonnale – nii et see ei ole tuluprojekt. Aga kui me vaatame ka seda, kuhu see poolteist kulub, siis rohkem kui kolmandik, peaaegu pool sellest on kulunud Rail Balticule. Kes mäletab, kunagi Rail Balticu juures oli loosung, midagi sellist, et kiire kahe rööpapaariga raudteega Euroopasse.
Tänaseks on tegu siis aeglase ühe rööpapaariga raudteega, no ütleme, Pärnumaale, et mitte ebaviisakamalt väljenduda. Sellest rahast on toetatud juhuenergeetikat ja lisaks on päris palju kulunud millelegi, mida nimetatakse rahvusvaheliseks koostööks – arengumaade toetamine ja mis kõik veel. Ma arvan, et selle nii-öelda abi sees on ka väga palju MTÜ-de raha ja raha, millest ametnikkond ennast üleval peab.
Aga nüüd konkreetsemalt eelnõu juurde. Kõigepealt, klassikud on öelnud, et if you are explaining, you are losing, kui sa pead midagi liiga pikalt selgitama, siis sa ei ole heas positsioonis, siis järelikult on tegu asjaga, kus sa pead musta valgeks rääkima. See on näiteks see, kui koalitsioon tuleb siia mingeid eelnõusid tutvustama, või ka see, kui täna tuli Anti Allas pulti ja rääkis, et sotsid tegelikult on kõige rohkem tahtnud toiduainete käibemaksu alandada. Tuletame meelde, nad olid mitu aastat koalitsioonis ja võitlesid selle vastu ja ei suutnud seda alandada.
Aga eelnõu puhul tegelikult ei ole vaja pikalt midagi seletada. Eelnõu ise on lühike ja eelnõu eesmärk on kaotada ettevõtetele kohustus kvoodiühikuid osta ja nii-öelda kasutada. Nii et see ei ole midagi radikaalset või midagi šokeerivat, sellepärast et kui me vaatame neid diskussioone, mis täna juba ka Euroopas käivad, siis isegi Euroopa Komisjon on hakanud rääkima, et kvoodiühikute müügisüsteem vajab tõsist reformi. Seda kuuldavasti muidugi komisjonisiseselt kuigi tõsiselt ei mõelda, nii et see võib olla selline Ursula von der Leyeni, ma ei oska öelda, poliitmäng püüdmaks jätta muljet, et nad tahavad Euroopa konkurentsivõime heaks midagi teha, sest siis saab jälle mõnda aega edasi lükata seda, kui talle ikkagi keegi otsa vaatab ja ütleb, et nüüd on aeg, Ursula, juhtimine kellelegi teisele üle anda.
Aga ka terve rida liikmesriike on teinud erinevaid ettepanekuid. Itaalia on käinud välja selle, et ajutiselt võiks süsteemi peatada. Prantsusmaa räägib hinnalae seadmisest kvoodiühikutele. Ja siis on terve rida riike, kes on näiteks öelnud, et tuleks tasuta kvoodiühikuid rohkem ettevõttele anda. Ja nii edasi ja nii edasi. Aga see kõik, ma hindan, on selline agoonia.
Tegelikult maailma geopoliitiline olukord ja Euroopa konkurentsivõime kadu igapäevaselt, Euroopa tööstusliku võimekuse kadu, millest tuleneb ka sõjalise võimekuse nõrkus, ilmselt viib juba võrdlemisi lähitulevikus selleni, et see süsteem kaob, ja pole välistatud, et ka Euroopa Liit sellisel kujul lakkab olemast.
Ja nüüd siis veel sellest, et ega meie eelnõu ei ütle, et lahkume süsteemist tervikuna. Meie ütleme, et Eesti ettevõtetele kaotame kohustuse. Ja nüüd võib mõni eelnõu vastane või kriitik öelda, et nii ju ei saa, kuidas nii, et riik müüb ühikuid edasi, aga oma ettevõtetelt kohustuse kaotab.
Ma arvan, et saab. Ja kui keegi tuleb ütlema, et see on kuidagi rehepaplik käitumine, et enda ettevõtteid ei kohusta, aga müüki jätkame, siis ma ütleksin, et see rehepaplus on juba selles süsteemis mõnes mõttes sisse kirjutatud. Sest Eesti on siin kasutanud seda, et kuna võrdlusbaas on võrdlemisi kaugel, siis Eestis need siseriiklikult vajaminevad ühikud ja see, mida riik müüa saab, niikuinii ei ole tasakaalus. Nii et kui keegi Euroopas sellise range pilguga siiapoole vaataks, siis võib-olla märgataks teatavat rehepaplust.
Aga hiljaaegu puutusin siin ühe järjekordse Euroopa Liidu initsiatiiviga, mis Euroopa Liidu asjade komisjoniski oli, kokku, sellega, et täitsa ametkondlikul tasemel rehepaplusega tegelemine on Eestis täiesti tavapärane. Nimelt, Euroopa Liit tahab, on tulnud välja ettepanekuga, mis puudutab Euroopa elektrivõrke. Euroopa Liit ütleb, et teeme nüüd edaspidi niimoodi, et tähtsate projektide jaoks kõik võrguoperaatorid veerandi oma ülekoormustulust annavad keskse otsustamise alla. Et ei ole enam nii, et Elering Eesti riigiettevõttena – mis tähendab, et Eesti riik sisuliselt – saab ise otsustada, mis me selle ülekoormustuluga teeme.
Ma ei taha öelda, et Elering siiani häid otsuseid on selles osas teinud. Ja kui ma ametnikelt küsisin selle kohta, miks esiteks seda ei ole seletuskirjas saadikutele selgitatud, et selline suur rahaline mõju on – ja siis meil see diskussioon läks pikemalt –, siis selgitus oli tegelikult selline, et aga tegelikult see võib Eestile kasulik olla, sest rootslased on siin mõtlemas niimoodi, et nad peaks oma raha saama ise kasutada ja selle üle otsustada, ka soomlased ja muudki riigid, aga vaat, kui ikkagi toetaks seda komisjoni ettepanekut, võtaks neilt kõigilt veerandi ära, äkki sellest tuleks midagi ka Eestisse.
Nii et ma ütleksin, et selle rehepapluse murega ei maksaks ennast liiga vaevata. Kui te toetate seda eelnõu, meie ettevõtted ei pea kvoodiühikuid enam ostma, elektri tootmine läheb väga palju soodsamaks, põlevkiviõli tootmine läheb ka soodsamaks. Euroopa algatab ilmselt mingisuguse menetluse, mis võtab aega. Menetlusele järgneb mingi otsus, mida saab edasi menetleda kohtus, mis võtab aega. Ja see raha, mis me vahepeal teenime läbi selle, et meie majandus saab tugeva ja positiivse tõuke, on seda väärt.”