Kolmapäevases Riigikogu infotunnis küsis EKRE fraktsiooni saadik Rain Epler peaminister Kristen Michalilt koostöö kohta USA-ga maavarade võimalikul kaevandamisel.
Rain Epler: “Kanada peaminister Carney ütles eile Davosis muu hulgas järgmist, et me teadsime, et jutt reeglitel põhinevast maailmakorrast oli osaliselt vale, et tugevaimad tegid endale erandeid, kui see oli neile mugav, et kaubandusreegleid jõustati ebaühtlaselt ja et rahvusvahelist õigust kohaldati erineva rangusega, sõltuvalt sellest, kes oli süüdistatav ja kes ohver. See fiktsioon oli kasulik. Eelkõige võimaldas Ameerika hegemoonia pakkuda avalikke hüvesid, avatud mereteid, stabiilset finantssüsteemi, kollektiivset julgeolekut ja vaidluste lahendamise raamistikke. Nii panime meiegi sildi aknale, osalesime rituaalides ja vältisime suuresti retoorika ja tegelikkuse vaheliste vastuolude väljaütlemist. See kokkulepe enam ei toimi.
Minu arust päris adekvaatne kirjeldus sellest, kuhu maailm on jõudnud. Väikeriigi jaoks on praegune aeg kindlasti ohtlik ja seetõttu tuleb hoida pea külm ja teha õigeid ja häid otsuseid ning valida ka sõpru väga hoolikalt. Me oleme teiega täielikult ühel meelel, minu teada, et Eesti julgeoleku tagamise mõttes on meie kõige olulisem partner USA. Seda olete nii teie ise kui ka kaitseminister siin välja öelnud ja selle üle meil vaidluse kohta ei ole. Aga selles valguses on oluline meeles pidada, et vastastikune koostöö ei saa ju toimida nii, et me soovime tihedat koostööd kaitsevaldkonnas, aga muudes valdkondades ei pruugi koostööaltid olla.
Ma jõuan nüüd küsimuseni. Teadaolevalt on Ameerika teinud seitsmele Euroopa Liidu riigile ettepaneku kahepoolseks koostööks maavarade alal. Teada on ka see, et Euroopa Komisjon omakorda survestab riiki, et otse Ameerikaga ei räägitaks. Minule teadaolevalt peaks Ameerikas veebruari alguses toimuma kohtumine nende võimalike partneritega. Küsimus on lihtne. Milline Eesti plaan selle koostöö pakkumise suhtes on?”
Kuna Michal vastas nii nagu ikka, siis jätkas Rain Epler: “Eks ma tegelikult ju tean, et kui juhatada küsimus sisse mõne mõttega, siis on oht, et vastus keskendub sissejuhatusele, mitte küsimusele. Aga kui see mäng juba nii käib, siis mingem seda rada pidi edasi.
Te ütlesite, et Carney pürib ingliskeelse maailma liidriks, ütlesite niimoodi. Ma selles mõttes ei ole päris kindel. Carney, kes alles väga hiljaaegu ütles krõbedaid sõnu Hiina suunal, nimetades seda väga suureks riskiks ja geopoliitilise vastaseks, otsustas nüüd pöörde teha ja väga tõsiselt fokuseerida koostööle ja suhete soojendamisele Hiinaga. Me saime eile teada, et Prantsusmaa president Macron on saatnud Trumpile teate selle kohta, et võiks kokku saada ja ka venelased laua taha kutsuda. Kui me natuke läheme veel ajas kaugemale, siis ärgem unustagem sedagi, et kui käis Ameerikas presidendivalimine, siis Kanada peaminister Carney ei pidanud paljuks saata sadakond inimest demokraatide kampaaniat toetama. Selles valguses, ma ütleksin, on põhjendatud esitada küsimus, kes ja kuidas siin ameeriklastega koos mängivad või ei mängi. Ja viimastel päevadel ka on sõnumid olnud siin pehmelt öeldes huvitavad erinevatelt Euroopa liidritelt.
Aga kui me nüüd oleme need sissejuhatused ja teie väljajuhatused ära vastanud, vastake ikkagi küsimusele, mis Eesti plaan on selle USA ettepaneku suhtes kahepoolselt rääkida võimalikust koostööst. Ma tean, et Euroopa Liit on samal ajal ka läbi rääkimas Ameerikaga kriitiliste maavarade üle, aga siiski see ettepanek on ju laual meil ja mõnel riigil veel. Mis see meie plaan siis selles osas on?
Peaministri vassimise kohta oli oma arvamus ka Martin Helmel: “Nojah, ega ausalt öeldes “poteito-potato”, nagu öeldakse, kõik ühed globalistlikud vasakäärmuslased ühispartei esindajad, on nad Starmerid või Carneyd.
Meil siin ennem oli vaidlus selle üle, et mis siis selle Carney kõne iva oli. Mina ütlesin, et sellega ta kuulutas, et see nii-öelda reeglitepõhine maailm on ümber. Sina ütlesid, et ta rääkis täpselt vastupidi.
Eestis on läbi viidud uuring, et esmakursuslastel pooltel inimestel puudub funktsionaalne lugemisoskus, ehk, nad ei saa aru, mida neile paberi peal sõnad ütlesid. Mulle tundub, et sama probleem on meil ka Reformierakonna ja Eesti 200 valitsuses.
Ma loen Carney kõne lõpust ette ühe lõigu: “Me teame, et vana kord ei tule tagasi. Me ei peaks seda leinama. Nostalgia ei ole strateegia. Aga me usume, et sellest raputusest saame ehitada midagi suuremat, paremat, tugevamat, õiglasemat.”
Nüüd, meil oli siin ennem ka arutelu, et kui meie oleme NATO, siis kumb NATO me oleme – see, mida nähakse Ameerikas, või see, mida nähakse – ma ei tea – Brüsselis või Kopenhaagenis. Kui me hoiame ühte väärtusruumi, siis kumbasse väärtusruumi me hoiame? Seda, mida meile ette kirjutatakse Brüsselist kogu oma transideoloogiaga ja rohepöördega ja Hiina-sõprusega ja kõige muuga ja nüüd ka Vene sõprusega, mida Macron meile on välja kuulutanud, või oleme me selles väärtusruumis, mis on Ameerika Ühendriikide tänane administratsioon välja kuulutatud?”