26.02.2020
Tundub, et inimkond on võtnud nõuks surra – pole vahet, kas kliimat rikkudes või seda päästes. Pilt on illustratiivne.
Üleskutsed Maa päästmiseks inimkonna väljasuremise kaudu on Cambridge`i ülikooli professori Patricia MacCormacki suu läbi juba tulnud, nüüd jääb üle põnevusega oodata, millal hakatakse propageerima akendest väljaviskumist, tablettide neelamist ja vastu posti kihutamist – ikka Maa nimel. Või veel parem – lõpetame hingamise, siis on suur probleem lahendatud.
Lapsi enam sünnitada ei soovitata, sest nemad hävitavat kasvades ja tarbides keskkonda. Liha söömine tuleb ära lõpetada, sest selle tootmine saastab. Lennukiga lendamine tuleb nii kalliks teha, et need rauast rojud enam taevast ei mürgitaks – see nimekiri loobumistest on juba ülipikk.
Nüüd soovitab ERR-i reporter Rain Kooli tõmmata kriips ka lemmikloomade pidamisele: ta on välja arvutanud, et Eesti kutsude-kiisude ökoloogiline jalajälg vastab 30 000 autole. Lemmikud ruttu merekooli, ikka Maa nimel!
Erudeeritud inimrobot tahab kõike keelata, lammutada, hävitada (miks mitte iseennast?), mõtlemata sellele, millist emotsionaalset toitu annavad inimestele needsamad lemmikloomad, eriti kui lapsi enam ei tule. Aga kuna inimkond nõuab juba iseenda väljasuremist, siis miks mitte – surebki lemmikloomadeta, toiduvalikuta, reisimisvõimaluseta ja kõige muuta jäetud saastaja kiiremini maha!
Hiljuti äratas vasakliberaalsetes ringkondades tigedust Lauri Vahtre ütlus: “On veel üks sügavalt isiklik ja väga tõsine otsus, mida saaks teha, veel tõsisem kui lastest loobumine. Nimelt iseennast ära tappa. Huvitav, miks ükski keskkonnaaktivist seda ei propageeri?”
Kisajad väitsid selle ütluse olevat pahamaigulise. Aga milliseid muid variante kliimahüsteerikutel veel peale enesetapu Maa päästmiseks välja pakkuda on?
Kui lihtne on ikka mõistusega inimest lolliks ajada – paku välja üks õilis mõte, teata, mida selle nimel on vaja teha, ja juhmistunud inimene vägistab oma mõistuse, olles edasi valmis isegi kuritöödeks, ikka idee nimel!
Lõpetuseks üks vana nõukaaja anekdoot. Kommunistilt küsitakse, et kas ta partei nimel on valmis viinast loobuma? “Olen!” vastab truu bolševik kurvalt. “Aga kas partei nimel naistest loobuksite?” “Loobuksin!” vastab kommunist järjekindlalt. “Aga kas te partei nimel elu ohverdaksite?” “Iga kell!” sõnab mees reipalt ja lisab siis omaette: “Mis mõtet sellisel elul siis enam on…”
Nii ka nüüd – võideldakse ju planeedi eest, kus inimesel ja tema tahtmistel enam kohta pole.