26.09.2018
Nii inimkaubandus toimubki.
Vahemere paadipõgenike ümber toimuv jätab üha enam mulje, et rändekriis hakkab kõigile närvidele käima, välja arvatud inimõiguslased ja teised sallivuslased, kes ei muutu kunagi.
Maroko merevägi avas teisipäeval tule sisserändajate aluse pihta, mille meeskond keeldus käskudele allumast, surma sai üks ja haavata kolm inimest, teatasid võimuesindajad. “Patrull oli sunnitud avama tule kiirkaatri pihta, mida juhtiv hispaanlane keeldus käskudele allumast,” kirjutati mereväe teadaandes.
Vahejuhtum leidis aset M’diq-Fnideqi piirkonnas. Viimastel andmetel sai surma Maroko päritolu naine ja haavata kolm meest. Maroko mereväe esindaja kinnitusel lebasid inimesed aluse põhjas ja neid polnud väljaspoolt näha. Paati juhtinud hispaanlane pääses vigastusteta ja võeti vahi alla.
Maroko võimud on 2018. aastal nurjanud 54 000 ebaseaduslike sisserändajate katset Euroopasse jõuda.
Ilmselt kaasneb selle looga vasakliberaalide meeletu hädakisa, kuid vähemalt BNS-i poolt vahendatud ja agentuurile AFP toetuva uudise taust annab alust arvata, et kogu lugu on toimunud täiesti arusaadavas olukorras – suveräänse riigi piirivalve üritas jõuliselt takistada ebaseaduslikku tegevust. Sellega kaasneb tõdemus, et parim viis taoliste hukkumiste ärahoidmiseks on see, kui paadid üldse Aafrika rannikult ei lahku.
Teine uudis räägib inimsmugelduslaeva Aquarius pardal olevast 58 paadipõgenikust, kellest Prantsusmaa võtab endale 18, Saksamaa ja Hispaania mõlemad 15 ning Portugal 10 põgenikku. Selle loo juures torkab silma, et jutt käib vaid 58 migrandist (tavaliselt on neid sadades), kuid nende laialijagamine on kulgenud väga vaevaliselt, alus pole pole pikka aega saanud kelleltki luba oma sadamasse siseneda ja riigid võtavad võõraid vastu piltlikult öeldes näpuotsaga. Järeldus saab olla vaid üks – kuigi endiselt räägitakse emotsionaalselt inimlikkusest, ei soosi rändekriisi tegelikud tagajärjed mingil määral sellist suhtumist.
Ilmselt ongi rändekriisi vaibumise kõige efektiivsem tee see, kui migrandid muutuvad vastuvõetamatuks praktiliselt kõigile (sest üldjuhul vastuvõtjatel neist kasu pole, tekivad vaid suured kulud), ning need inimesed hakkavad ise oma kodumaal elu elatavamaks ümber kujundama.