Eestis kipub üha populaarsemaks muutuma lihtsate tõdede keeruliseks ajamine klassikute tsiteerimise abiga, kusjuures sinna kirjutatakse täiesti tuntavalt sisse oma äraspidine sõnum.
Johan Skytte poliitikauuringute institituudi riigiteaduste tudeng ja Reformierakonna liige Meinhard Pulk on otsustanud samal moel diskrediteerida EKRE-t, kasutades selleks oma loos “Trump, Johnson ja IKE kui rehepapluse maaletoojad” viiteid Georg Wilhelm Friedrich Hegelile, Douglas Murrayle, Francis Fukuyamale, James C. Daviesile ja veel paljudele, kuid välja tuleb ikkagi ahtolobjakalik soust, kuigi märgatavalt rafineeritum.
Tegelikult ei pea oma teadmisi filosoofilistest terminitest ega klassikutest nii paljudes tähemärkides välja käima, et tuua esile süvenevad vastuolud terve mõistuse ja poliitkorrektsete käsitluste vahel.
Lääne ühiskonnas on muutunud tabuks oma tunnete näitamine ja mõtete väljaütlemine, ausus, otsekohesus ja avameelsus – seda näitavad Pulga esitletud juhtumid Justin Trudeau` või Liam Neesoniga. Otsekohesuse asemel aetakse mingit poliitikorrektset jura, häbenetakse aastakümnete taguseid väljaütlemisi, vabandatakse ette ja taha ning solvutakse ka ise iga väiksema asja peale.
Samas on Läänes koolkondade kaupa psühholooge, kes juhivad tähelepanu sellele, et tunnete allasurumine, olgu need kas positiivsed või negatiivsed, hävitab inimest seestpoolt, ja see võib lõppeda katastroofilise agressiivsusepuhanguga – ilmselt see ongi üha sagenevate massitulistamiste taga.
Liberaalses ühiskonnas ei tohi enam ei vihata, pahandada ega ka kritiseerida, sest keegi võib solvuda – tunded, mille tekkimist ei saagi kuidagi ära hoida, tuleb endas hoida, kogu ühiskonna jaoks peab olema ees naerunägu, kuigi südames pulbitseb. Isegi inimlikkus ja armastus on raamidesse surutud ja on sotsiaalsed grupid, keda peab kasvõi hambad ristis armastama.
Mis puutuvad siia Trump, Johnson ja IKE (ehk pigem EKRE)? Sest just nemad on tagasi toonud selle otsekohesuse ja aususe, millest Lääne ühiskond on lahti öelnud.
Trump ütles võimule tulles kohe Hiinale, et aitab sellest vabakaubandusjutust, kui odavad Hiina kaubad tagaustest sisse imbuvad; et aitab kliimaleppest, millest nagunii keegi kinni ei pea; et aitab USA rahadel ülal hoitavast NATO-st, kui Euroopa partnerid enam riigikaitsesse ei panusta, jne. Kogu maailm solvus, sest nemad olid Ameerika võimsusel liugu lasknud.
Boris Johnson ütles otse välja, et EL ei taha mitte õiglast lahkumislepet, vaid Brexiti tagasivõtmist – või siis Suurbritannia karmi karistamist, et keegi teine enam eraldumisele ei mõtleks. Ta osutas ka sellele, et Barnieri-May tehingud ongi just brittide käerauastamisene mõeldud ja seetõttu saab Suurbritannia lahkuda vaid kahepoolselt õiglase leppega – või üldse leppeta.
Eestis aga tõi EKRE tagasi aususe ja otsekohesuse, näitamaks, millisesse stagnatsiooni oleme me peenhäälestajatega sattunud; kuidas me oleme suveräänsuse käest andnud ja rahvusriiki lammutanud; milline bürokraatia riigis valitseb, ja kui kaugele oleme me taganenud sellest Eestist, mida me Laulva revolutsiooni ajal tahtsime. Kõik see aga ei sobi mugandunud, stagneerunud ja sulasehingega peavoolupoliitikale, mis ongi kaasa toonud vastuseisu EKRE katsetele midagi muuta.
Lääs on harjunud libekeelsuse, kahemõttelisuse, variserlikkuse ja oma tõelise pale varjamisega, rääkides vaid seda, mis on kombeks – seetõttu on otsekohesus nende silmis ülim pühaduseteotus, mis toob kaasa ristilöömise. Seda inkvistsiooni aga peab pehmendama ja varjama, seepärast peidetakse ta ilusate sõnade ja poliitkorrektsuse taha, kuigi kõigil iiveldab sellest.
Nii jahuvadki kodukootud filosoofid enda väljamõeldud teeoriaid sellest, kuidas maailm peaks toimima, kuigi tegelik maailm toimib igasugustest ideoloogiatest täiesti erinevalt.
Stagneerunud maailm töötab vastu mistahes katsetele inimühiskonda taas normaalseks muuta ja isegi kui Meinhard Pulk kutsub selleks appi Hegeli, on tulevik ikka nende päralt, kes näevad asju sellistena, nagu need tegelikult on, ja sellele vastavalt ka tegutsevad. Isegi kui neid rehepappideks sõimatakse.