Maailm muutub üleöö – riiki juhtima ei sobi need, kes elavad eilses, nagu Eesti opositsioonipoliitikud oma presidendiga eesotsas.
Reformierakond, sotsid ja president Kaljulaid on praegust valitsust pidevalt süüdistanud “kivisse raiutud” välispoliitilise kursi muutmises, mis näitab, et nad ise ei suudaks üleöö muutuvas maailmas midagi mõistlikku ära teha – senised väljakujunenud rahvusvahelised suhted ei pruugi lihtsalt enam töötada.
Eesti poliitikamaastikul ei taheta hetkel rääkida sellest, kui suureks ohuks on saanud Türgi NATO ühtsusele. Tõenäoliselt lootis Erdogan 33 oma sõduri kaotamise järel naaberriigi valitsusvägede rünnakus alliansi viiendale paragrahvile – ehk kaotuste järel iseenda algatatud agressioonis hukkamõistu Süüriale, kes justkui ründas NATO riigi vägesid. Euroopa jäi paraku oma igakülgses selgrootuses hukkamõistuga tagasihoidlikuks ja Ankara sultan päästis kättemaksuks uksed migrantidele valla.
NATO jaoks ongi ohtlik see, et kui nüüd peaks järgnema agressioon näiteks Venemaa poolt Baltikumi suunal, ei pruugi Türgi vastumeetmetega kaasa tulla ja see pärsib nii ühise vastutegevuse Kremlile kui ka lubab näiteks Venemaa gaasinisa otsas oleval Saksamaal vajaliku ühtsuse puudumisel samuti vingerdama hakata.
Mart Helme on mitmel korral sellistele ohtudele viidanud, kuid näiteks Urmas Paet ja Marko Mihkelson on alati järginud “kivisse raiutud” poliitikat – ühtsuse kadumisest ei tohi isegi mõelda ja peab tegema näo, nagu oleks kõik endiselt tore ja töötav.
Euroopa Liidu liikmesriikidel seisab ees veel teinegi oht – seda juhul, kui välispiiri ei suudeta kaitsta ja hordid Euroopasse murravad. Siis hakatakse Brüsselist liikmesriikidele ilmselt uusi kvoote kehtestama ja migrante kaela määrima, rõhudes seejuures solidaarsusele.
Kes aga tahaks endale neid kümneid sõjameheeas mehi, keda võib juba praegu videotes ja piltidel näha Kreeka-Türgi piiril tõkkeid maha murdmas ja piirivalvureid kividega loopimas – see tähendab ju otseseslt vägivallatsejate võtmist oma leivale? Milline riik ohverdab oma turvalisuse “õnnetute” märatsejate aitamiseks, lubades neid omale maale?
Kui Brüssel nüüd mingid kohustuslikud kvoodid kehtestab (mis võib juhtuda Saksamaa EL-i kaasistumise ajal), siis on Eesti opositsioonipoliitikud ja president esimesed, kes karjuvad solidaarsusest põgenike jagamisel – ega neile ei mõju märatsevad mehed, nad vaatavad okastraataia kohale tõstetud üksikuid lapsukesi ja leiavad, et see õigustab sõdalaste sisselubamist.