Inimesed, kes kuulavad ja vaatavad Riigikogu istungite ülekandeid, saavad näha seda, kuidas opositsiooni saadikud keskenduvad ainult sapi pritsimisele.
Tavaliselt algab sõna saanud opositsioonisaadiku “küsimus” sellega, et erilise sarkasmiga räägitakse sellest, kui loll on esineja, kui asjatundmatu on tema jutt, millisesse katastroofi riik juhitakse, ja alles siis, kui eesistuja teatab: “Küsimus, palun!”, siis järgneb mingi tähtsusetu järelepärimine, näiteks: tegelikult tahtsin ma küsida, et kas teil rahalist katet on?
Mõni naissaadik juhib tähelepanu sellele, et esineja olevat ebaviisakas, tema tundvat end solvatuna ja siis järgneb kohe mõne Ligi-suguse “protseduuriline” küsimus: “Miks see loll minister siin valetab?” Tavaliselt heidetakse teistele ette just seda, millega ise tegeletakse.
On tore, kui inimesed on mingil alal kompetentsed, kuid kui nad arvavad, et peale nende mitte keegi neid asju ei jaga, siis on asi kurjast – just sellised on näiteks Maris Lauri ja Jürgen Ligi, kes tunduvad endi arvates olevat ainsad, kes Eestis midagi rahandusest teavad.
Opositsioon on juba pikka aega näidanud, et neid ei huvita küsimuste läbiarutamine, vaid nende eesmärgiks on igati koalitsioonipoliitikuid maha teha, tühja norimisega Riigikogu tööd häirida ja endale mingeid plusspunkte koguda.
Valitsuse vastasrinna kohus ja eesmärk on alati olnud valitsuse elu kibedaks teha, kuid Reformierakonna opositsiooni sattudes on eesmärgiks saanud igati nii valitsuse kui ka parlamendi tööd takistada, kusjuures abimeesteks on sõim ja laim.