Ettevõtlusminister Andres Sutt ütles ammu enne Ukraina sõda välismaalaste seaduse muutmist ette valmistades, et Eesti lähtub odavtööjõu sisseveol endise Nõukogude liidu vabariikidest – ja mees peab sõna.
Kuigi ukraina sõjapõgenikke on juba 41 tuhat, jätkub venekeelse (vene keel on rahvustevahelise suhtlemise keel – NLKP) rahva sissevedu kogu sovjetlikust impeeriumist, millele viitavad ka pealkirjad meedias.
“Tänavu aasta esimese nelja kuuga on üle idapiiri Eestisse sisenenud 233 454 inimest, mullu samal perioodil oli neid 64 139”, kirjutas Õhtuleht 3. juunil.
“Ukraina sõda sundis Eesti ettevõtjaid mujalt riikidest ajutist tööjõudu importima. Eriti hoogsalt hakati töötajaid tooma Moldovast, Gruusiast ja Usbekistanist”, Äripäev, 6. juuni. Ehk “Aastaid on ettevõtjad enim ajutist tööjõudu sisse toonud Ukrainast, ent nüüd on olukord teine. Alates sõja algusest on politsei- ja piirivalveametis registreeritud 30% vähem Ukraina töötajaid kui eelmisel aastal samal ajal. Seevastu on samal perioodil tõusnud moldovlastest töötajate arv 197%.”
Tänavapilti on lisaks mustadele ilmunud ka tõmmud mehed – eks ikka sealtsamast Nõukogudemaa lõunaosast. Reformerakond loob tõsist Rahvaste Paabelit. Või taastab Nõukogude liitu ja internatsionalismi, nagu Ühtne Venemaagi. Ettevõtjad aga palkaks ilmselt ka lumeinimese, peaasi, et võimalikult vähem palka saaks maksta.
Eesti liberaalne poliitikatiib ja neile alluv peavoolumeedia üritavad endist viisi tõestada, nagu oleks Eesti eduriik, aga see mull on juba lõhkenud, ainult Kersti Kaljulaid ja Kaja Kallas käivad digiriigi hõlsti kandes endiselt palverännakutel. Tegelikult kadus Eesti reaalne kuulsus koos Euroopa Liitu astumisega, sest selles ühenduses eraldi riigi, eriti rahvusriigi, üksikedu ei loe – edukas on Brüssel, mitte väike natsionalistlik Eesti.
Sellega on seotud ka tööhõivepoliitika. Eestis üritatakse mitte rääkida sellest, et tegelikult on töölistel ligi miljardi elanikuga majandusruumist Euroopas, Põhja-Ameerikas, Jaapanis, Austraalias ja Uus-Meremaal täiesti või peaaegu vaba sissepääs meie tööturule. Näiteks võiksid noored kõrgharitud hispaanlased (seal on töötus noorte seas kuni 40%) vabalt siia tulla, aga nad ei tule, sest siin ei saa konkurentsivõimelist palka.
Kõik Eestis juurutatavad võõrtööjõu sissetoomist soodustavad seaduseelnõud algavad selgitustega, kuidas Eestile oma vaja tippspetsialiste ja IT-rahvast. See on rumal jutt – need tuleksid siia ka ilma nende seadusteta, sest takistusi lihtsalt ei ole, vähemalt mitte läänelikust ruumist. Kui piirangud on, siis Kolmanda maailma spetsialistidele, kes tegelikult läheksid meelsamini Saksamaale või siis kasutavad Eestit hüppelauana sinna. Taas – Eesti palgataseme puhul ei tule siia ka India tipud, ja need, kes tulevad, jätkavad varsti teed.
Eesti on digiriigi rasval elades juba ammu väheatraktiivne ja nüüd on põhimass, keda sisse tuuakse, liht- ja oskustöölised endisest Nõukogude Liidust. See aga on täielik tupiktee, sest odavtööjõuga puuakse kinni innovatsioon, infotehnoloogiline areng ja kaasjastumine – kui ikka on odavukrainlane omast käest võtta, siis kallist automatiseerimist ette ei võeta.
Reformierakonna poolt aetav tööjõupoliitika, mis orienteerub odavtööjõule endisest NSL Liidust, hävitab Eesti majanduslikult, muudab naeruväärseks meie digiriigi kuulsuse ja muudab riigi odavtööjõuga väheinnovaatiliseks riigiks, kuhu tõesti tulevad vaid neegrid ja endised sovjetid.
UU