Bigbanki peaökonomisti Raul Eametsa sõnul näitab neljapäeval avaldatud vaesuse statistika, et lastega perede elu on raskemaks läinud.
Lapsega üksikvanemate puhul oli suhtelise vaesuse näitaja 2018. aastal 27 protsenti ning 2024. aastal 37 protsenti. “Natuke on kasvanud kõikide lastega perekondade suhteline vaesus. Suhtelisest vaesusest räägime siis, kui pere sissetulek võimaldab tarbida vähem kui 60 protsenti keskmise pere tarbimisest. Keskmise alla mõeldakse mediaan sissetulekuid,” ütles Eamets.
Tema sõnul on sarnane olukord ka absoluutse vaesuse puhul, kus lastega perede puhul oli koroona eelne vaesuse määr 2,3 protsenti ning 2024 aastal 3,4 protsenti. “Kui suhtelises vaesus on võimalik veel kuidagi toime tulla, siis absoluutne vaesus tähendab, et inimeste sissetulek on alla arvestuslikku elatusmiinimumi ehk siis 346 eurot inimese kohta. Sellise sissetulekuga ei ole võimalik ära elada,” ütles Eamets.
Statistikaameti andmetel elas 2024. aastal suhtelises vaesuses 19,4 protsenti ja absoluutses vaesuses 3,3 protsenti Eesti elanikkonnast; võrreldes 2023. aastaga langes suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaal 0,8 protsendipunkti võrra, samas absoluutses vaesuses elavate inimeste osakaal aga tõusis 0,6 protsendipunkti võrra.
Statistikaameti juhtivanalüütik Epp Remmelg selgitas, et suhtelise vaesuse määr näitab sissetulekute ebavõrdsust riigis. „Suhtelises vaesuses elavad inimesed ei ela otseses puuduses, kuid nad ei saa endale lubada sellist elatustaset, mida peetakse ühiskonnas tavapäraseks,“ ütles ta.
Suhtelises vaesuses elas möödunud aastal ligi 263 200 inimest. Nende inimeste leibkonna koosseisu arvestav netosissetulek ehk ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 858 eurot kuus, mis on 2024. aastal suhtelise vaesuse piiriks.
Remmelg selgitas, et suhtelise vaesuse määr on läbi aastate olnud kõrgeim üksi elavate vanemaealiste inimeste hulgas, sest leibkonna suurust arvestav sissetulek on neil kõige madalam.
Suhteline vaesus kasvas 2024. aastal kõige rohkem ehk 7,4 protsendipunkti võrra üksikvanemaga leibkondades. „Suurenenud lastetoetused aitasid aasta varem suure hulga üksikvanemaga peresid suhtelisest vaesusest välja. 2024. aastal vähenesid lasterikaste perede toetused ning ka tööhõive määr, millest viimane tõstis suhtelist vaesusust nii üksikvanemaga peredes kui ka ühe lapsega paaride hulgas,“ selgitas Remmelg. Suhtelist vaesust tajus möödunud aastal 38 protsenti üksikvanemaga peredest ja 14 protsenti nii ühe kui ka kolme ja enama lapsega paaridest.
Kõige suurem oli möödunud aastal suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaal Ida-Viru maakonnas (33 protsenti), kus see oli ligikaudu kaks korra suurem kui Hiiumaal (14,8 protsenti), Järvamaal (15,5 protsenti), Harjumaal (16,5 protsenti) ja Raplamaal (16,7 protsenti). Enamikus maakondades suhtelise vaesuse määr vähenes. „Suurim vähenemine toimus Lääne-Viru, Saare ja Võru maakonnas. Väikesel määral ehk ühe protsendipunkti võrra kasvas suhteline vaesus Harju maakonnas, sealhulgas Tallinnas. Rapla maakonnas kasvas suhtelise vaesuse määr 2,6 protsendipunkti võrra ja Jõgeva maakonnas 1,2 protsendipunkti võrra,“ ütles ta.
Absoluutse vaesuse määr näitab, kui suur osa elanikkonnast ei ole võimeline end ära elatama. Nende inimeste leibkonna koosseisu arvestav kuu sissetulek oli 2024. aastal väiksem kui 346 eurot ehk madalam kui arvestuslik elatusmiinimum. Mullu koges absoluutset vaesust ligi 44 400 inimest ehk 8000 inimest rohkem kui aasta varem.
„Absoluutse vaesuse risk kasvab siis, kui töö kaotab pere peamine toitja,“ tõdes Remmelg.
Kõige enam tõusis 2024. aastal absoluutne vaesus üksikvanematega leibkondades ja ühe lapsega paaride hulgas. Möödunud aastal oli absoluutses vaesuses 11% üksikvanemaga leibkondadest ja 4,6 protsenti ühe lapsega paaridest. Mullu vähenes absoluutne vaesus lasteta leibkondades 0,7 protsendipunkti ja tõusis lastega leibkondades 1,8 protsendipunkti.
„Kolm aastat tagasi toimunud hüppeline hinnatõus tõi kaasa ka absoluutse vaesuse kasvu. Viimastel aastatel on absoluutne vaesus püsinud suuresti samal tasemel,“ rääkis Remmelg. (BNS)