Kolmapäeval oli Riigikogus arutlusel tuumaenergeetika tulevik ja oma kõnes märkis EKRE saadik Rene Kokk, et EKRE on selle arendamist toetanud juba ajal, mil oldi valitsuses.
Rene Kokk: “Oli 2020. aasta juunikuu, kui tolleaegne EKRE, Isamaa ja Keskerakonna valitsus oli ja sai esimest korda viidud valitsuskabineti istungile memorandum, mille pealkiri oli “Tuumaenergia kasutuselevõtu võimalustest Eestis”. Mul on ütlemata hea meel, et me täna oleme jõudnud, küll nii palju aastaid hiljem, selle juurde, et me seda eelnõu siin arutame. See on Eesti riigi energiajulgeoleku vaates väga oluline.
Ajalukku tagasi minnes ma mäletan väga hästi, kuidas see memo lekkis enne seda, kui valitsuskabinet seda üldse arutada jõudis, mingil kummalisel põhjusel ajakirjanduse kätte, kes püüdis näidata EKRE ministreid selles valguses, et jälle tulevad ühe asjaga, mis ei ole üldse hea, ja tahavad hakata meile siin Tšernobõli-taolist tuumajaama rajama, ja nii edasi. Kuna mul on vahetu kokkupuude selle protsessiga, siis ma pean selle ära mainima.
Aga mul on hea meel, et tänaseks on siin saalis palju suurem konsensus sellel teemal, et me peame edasi minema. Muidugi, müts maa sotside ees, kes on olnud selle vastu algusest peale, nad vähemalt on endale kindlaks jäänud. Osa siin saalis viibivaid erakondi hurjutasid ka mind tookord, et selle teemaga te lähete veel ajalukku ja sinul ei ole mõtet enam kunagi üldse kandideerida. Seda sellepärast, et tuumaenergia ja tuumajaam on selline teema, millega Eesti rahvas lööb su risti ja ära rohkem üldse sellest räägi pärast seda, kui memorandum on valitsuses ära arutatud.
Aga peab ütlema, et kahjuks oleme Eesti energiapoliitikas olnud liiga kaua kinni roheideoloogias ja tuulikute teemas. Ammu oleks pidanud tegelema sellega, et arutada seda eelnõu, mis siin täna on. Siin on väga palju erinevaid lahendusi täna ka arutatud ja välja toodud. Jah, tõsi, eks see munade ühte korvi panemine ei olegi hea ja selleks ongi vaja tekitada erinevaid lahendusi. Aga antud olukord, kus me oleme puhtalt sõltuvad naabrite elektrienergiast ja juhitamatutest elektriallikatest, ei ole hea. Üks endast lugu pidav riik peab mõtlema selle peale, et tema julgeolek, elektrijulgeolek ja energiajulgeolek oleks tagatud.
Ma jätkuvalt pean ütlema ka seda, et tegelikult talupojamõistus ütleks seda, et ka põlevkivist elektri tootmise võimekus tuleks elus hoida. Vajaduse korral tuleb neid renoveerida, mis ei tähenda seda, et kui meil tulevad puhtamad võimalused energiat toota, siis loomulikult me neid kasutame. Aga meil on ressurss olemas selleks, et vajaduse korral, kui me oleme hädas, on võimalik oma riik ja majandus üleval hoida iseenda olemasolevat ressurssi kasutades. Tegelikult tark inimene selle võimekuse looks.
Nüüd, siin on olnud juttu ka sellest, et põlevkivienergia puhul on kõik vananenud tehnoloogia, ei ole mõtet ja nii edasi. Aga see ei ole selles mõttes õige, et ühel päeval, kui meil üldse elektrit pole, mõnel halva kokkusattumise tõttu, siis on äkki hilja mõelda, et peaks alternatiive ka omama.
Siin toodi täna välja sotside poolt, miks me sellega tegeleme ja see on nii kauges tulevikus, miks me neid otsuseid täna teeme. Neid otsuseid me teeme ju tegelikult sellepärast, et me vaatame ette 10–15 aastat. Tollel ajal, kui see esimene memo aastal 2020 sai valitsusse viidud, juba tegelikult siis oli selge arusaamine, et 2035 saab olla üldse kõige esimene tärmin, millest me räägime.
Täna ma kipun arvama, et juhul, kui me selles tempos edasi läheme, mille minister siia on toonud meile, siis eks see 2035. või pigem 2040. aasta kanti võimalik esimene tuumaenergia tootmise võimekuse loomine meil olema saab. See ongi väga pikk protsess ja seda tuleb hakata planeerima juba varakult.
Nüüd, kui me komisjonis seda arutasime, siis jah, tänases eelnõus on sees, et TTJA saab olema see asutus, kes hakkab regulaatori rolli täitma. Jah, ma olen sellega nõus, et selles faasis, kus me alustame neid protsesse, ei ole mõtet kohe luua tõesti eraldi institutsiooni selle jaoks. Seda enam, et tegelikult Kliimaministeeriumis on see know-how ja teadmine olemas ja majandusministeeriumis ka. Aga tulevikus ma kindlasti ei näe seda võimalust, et see jääks TTJA haldusalasse, juba ainuüksi sellepärast, et tegelikult TTJA-le järjest me laome siin iga päev juurde erinevate seadustega erinevaid ülesandeid.
Ausalt öeldes mulle tundub mõnda aega juba, et me oleme hakanud tegema ühte liiga suurt asutust, mida me ühel hetkel hakkame lammutama tükkideks. Me näeme praktiliselt majanduskomisjonis juba iga teise seadusega ette lisategevusi TTJA-le ja ma arvan, et see lihtsalt muutub sellele asutusele ühel hetkel üle jõu käivaks.
Nüüd, ministri käest ma küsisin mitmel korral, kuidas see otsustusprotsess lõpuks saama hakkab, kui me otsustame, kas me rajame või ei raja. Osavalt ta lõpuks sellele küsimusele siiski ei vastanud. Aga jaa, see eelnõu tõesti ei otsusta täna, kas me hakkame seda jaama rajama või mitte, aga ühel hetkel tuleb see otsus teha. Ja nagu ma olin 2020. aastal sellel seisukohal, olen ma täna ka sellel seisukohal, et tegelikult see on Eesti rahva otsus ja siin tuleks läbi viia rahvahääletus ja küsida. Kui me vaatame täna ka ühiskonnas toetust tuumaenergiale, siis ma arvan, et see ei ole probleem. Tegelikult Eesti rahvas selle toetuse ilmselt ka annab.
Siinkohal peab ütlema, et EKRE on olnud ajast ees. Kui me omal ajal sellega tegelema hakkasime, siis, nagu ma varem ütlesin, saime päris hulga nahutada. Me toetame seda eelnõu.
Lõpetuseks ühe väikese asja tahan siin ära klattida. Minister siin ühele küsimusele vastates ütles, et tuumaenergia on stabiilne baaskoormus. Ma arvan, et see oli sõnavääratus. Ma vaatasin üle ka stenogrammist. Ilmselt sa tahtsid öelda, et tuumaenergia on üks stabiilsemaid baasvõimsusi. Stenogrammis oli ka. Aga ta ei ole baaskoormus, vaid siiski baasvõimsus. See on siis ka klatitud.”