Peavoolumeedia lugusid lugedes mõtled sageli: “Kallid inimesed, miks te ajate sellist p…a suust välja? Või te mõtletegi nii?”
Vahel kujutan ette, et kuidas Postimehes, Delfis või mõnes teises toimetuses töö käib. Näiteks – kas seal on kindel EKRE toimetaja? Või küsitakse hommikusel koosolekul: kellel on midagi, millega EKRE-le lajatada? Ja iga nädala algul pannakse välja preemia “Parima EKRE-vastase loo eest”!
Või see polegi nii? Palju on räägitud ajakirjanike enesetsensuurist – nad näevad, mis müüb, millise suuna toetaja on kasulik olla ja kust tuleb õlalepatsutus. Mistahes EKRE-sõbralik lugu aga suleb sõna otseses mõttes uksed. Ajakirjanik jääb väljapoole.
Sellised mõtted valdasid mind, kui lugesin Postimehest Villu Päärti lugu “Ärajäänud intervjuu EKRE-perega osutus kõnekaks”. Andesta, Villu, et nimetan Sind eesnimega ja solvan, aga see lugu on puhas pask. Jah, siin ma luban endale selle sõna välja ütlemist, sest see on pask! Sa oled oma ohvriks võtnud lihtsa maanaise ning tema unistustele ja südamepuistamisele üles ehitanud vastiku propagandaloo! Kui see muidugi üldse tõsine lugu on, sest nimesid ju ei nimetata. Väljamõeldud lugusid on ajakirjanikud varemgi tõe pähe esitanud.
Muidu on jutt üsna tõene, aga lõpp ütleb kõik: “Järgmisel hommikul helistab proua poeg, kes ei ole EKREsse astunud. «Pere on suur, mina pole kuhugi astunud,» ütleb ta rangelt. Ema polevat aru saanud, kas ta räägib küsitlusfirma või kellega. Ta on ärevuses ega taha rohkem midagi rääkida. Kohtumine jääb ära.” See lugu pole ju rahvuskonservatiivide toetaja portree maalimine, vaid temast pilapildi kritseldamine! “Ekreiitide paljastamine” sai “väärika” punkti!
Kogu Päärti jutu äraspidine puänt aga seisneb selles, et tõestada – EKRE pooldaja on segadusse aetud ja taipamatu inimene, kelle pea on kurja EKRE populistid segi ajanud, rõhudes tema unistustele ja vanade aegade mälestustele. Seekord mindi siis EKRE-jahis lausa maale! Aga selline moraalitus on omane kõigile “postimeestele” – soppa ja laimu pööblile! Pole ju ahnelt sõna “nats” jahtiv Vilja Kiisler põrmugi parem…
Kui juba sõna võetud sai, siis jätkaks Eesti Ekspressi peatoimetaja Erik Moora jutuga ERR-is: “Ehkki riigikogus võidakse üksteise peale karjuda ja rõvedaid asju öelda, ennekõike veneküsimuses või venevähemusküsimuses, mida mõlemad pooled väga naudivad. Üks saab seista vene vähemuse eest ja teine saab seda rünnata, kuid see koostööle takistuseks küll ei saa.” Jutt käib Keskerakonna ja EKRE väidetavast koostööst.
Kulla Moora, sa vist pead ennast targaks analüütikuks, aga sa pole kordagi olnud Riigikogu EKRE fraktsiooni ruumides ega näinud, kui maruvihased on EKRE saadikud saalist naastes, sest Jüri Ratas on kaitsnud mälestusküünlaid jalgadega peksnud putinlasi või Vene spiooniks osutunud integratsiooni näidislast Metsavast! Mina näen seda lausa iga päev, kuidas oma väärtusi kaitsvatel rahvuskonservatiividel langevad nördimusest käed alla, sest sellise eheda lauslolluse või ülbe ignorantsuse vastu, nagu seda tuleb kartellierakondadelt, sealhulgas ka peaministrilt endalt, ei oska pärast põhjalikku vihastamist enam midagi öelda.
Nii oli näiteks hümniseaduse aegu, mil tuli üks kartellipoliitik, kes rääkis, kuidas EKRE tahab jalutud hümni laulmise ajaks püsti kamandada; siis läks pulti rahvuskonservatiiv, kes lükkas selle jutu ümber: ja siis tuli taas kartellipoliitik, kes hakkas jahuma ametniku käest loa küsimisest, enne kui sünnipäevalauas hümni tohib laulda. Ilmselt siin peitubki “EKRE viha” – ümberringi valitsev kahekeelsus, mugavustsoonist esinemine, täielik tahtmatus asju realistlikult vaatama hakata ja kartellipoliitikute meeletu rahvuskonservatiivide vihkamine ajavad igal normaalsel inimesel sellest karvad turri!
Kulla ajakirjanikud, kui pooledki teie vandenõuteooriatest tõele vastaks, võiks David Icke Eesti valimistest järjekordse bestselleri kirjutada. Raiuge endale ükskord pähe, et EKRE poliitikud räägivad seda, mida mõtlevad, ja käituvad nii, nagu lubavad, siis suudate ka tõepärasemaid analüüse kirjutada, sest praegu jääb kõik ulme tasemele!