Inimese kohta ei ole kombeks öelda, et ta lahkus just õigel ajal või et ta elas liigagi kaua.
Riho Sibula suhtes võib siiski ütelda, et ta lahkus liiga vara, kuigi see nagu eeldaks, et mingi tähtpäev ehk oleks vastuvõetavgi. Aga ei ole. Inimene ei lepi surmaga mitte kunagi, isegi teades, et see on paratamatus.
Olen näinud Riho Sibulat küll „Propelleris“ ja „Kasekeses“, aga muusiku ja loojana sai ta suureks Ultima Thules, kus hakkas ka laulma. Hea, et ta seda tegi. Ta ju mängis koos ka meie parimate lauljatega – Jaak Joala, Tõnis Mäe, Urmas Alenderiga. Ja omas stiilis, „omas elemendis“ ei jäänud ta alla mitte kellelegi.
Kahjuks jäi mul vahele tema karjääri algus koos Gunnar Grapsiga. Ma ei mäletagi, kes mängis uues Gunnari ansamblis kitarri 1. ja 2. aprillil 1977. aastal Kalevi spordihallis, kui toimus Magnetic Bandi debüüt. See oli nii hirmuäratavalt ammu…
Jäävad meelde eriti Riho Sibula (ei saa öelda Riho, olime kõigest teretuttavad) esinemised Tartu muusikapäevadel – ja veel ühel väiksel festivalil Kärdlas, Hiiumaal, kus oligi tehtud käesolev pilt.
Intelligentne kitarrist Riho Sibul oli üdini, lausa Jüri Üdini eesti muusik, tema looming oli karge ja põhjamaine.
„Liivimaa pastoraal“ kõlagu.
Ivan Makarov