Esmakordselt oma ajaloo jooksul on Euroopa Liit (EL) võtmas hiigellaenu, 750 miljardit eurot, millest suurem osa, 500 miljardit, jagataks tagastamatute toetustena peamiselt nn lõunariikidele, väiksem osa, 250 miljardit antakse liikmesriikidele laenuks.
Euroopa Komisjoni plaani järgi peaksid kogu laenu tagasimaksmises osalema kõik liikmesriigid solidaarselt. Selleks suurendataks nende sissemakseid EL kassasse ja kehtestataks rida kohustuslikke makse.
On kaheldav, kas rahasüst Komisjoni määratud poliitilise jaotuspôhimôtte järgi on mõttekas ja efektiivne viis majanduskriisi ületamiseks ja majanduskasvu stimuleerimiseks. Õige oleks lähtuda puhtalt majandusloogikast. Suur hulk erinevaid, ideoloogiast kantud sihte, millega raha jagamise tingimused on seotud, kõnelevad aga hoopiski soovist kasutada kriisi ka mingite muude eesmärkide saavutamiseks.
Ruumipuudusel keskendun siinkohal vaid EL maksu- ja finantspoliitika muutmise ettepaneku ning laenu tagasimaksmisega seotud probleemidele.
EL aluslepete kesksed põhimõtted on, et iga liikmesriik vastutab ise oma majanduse ja riigivõla eest ning maksupoliitika on liikmesriikide endi pädevuses. EL ei tohi oma tegevust finantseerida laenude arvelt. Komisjoni ettepanek rikub ennenägematu kergusega neid Maastrichti lepingu põhimõtteid ja reegleid, vähendab järjekordselt liikmesriikide suveräänsust ja otsustusõigusi ning on tõsine samm Euroföderatsiooni suunas.
Seda aspekti pole Euroopa Komisjon oma kavaga välja tulles selgitanud ega õigustanud. Sellele on tähelepanu pööranud mitmed riigid, sh meie põhjanaaber Soome.
Maastrichti lepet rikuti juba Kreeka abistamisel 2010. aastate hakul. Kasu said sellest eelkõige Saksamaa ja Prantsuse suurpangad. Nüüd kordub midagi sarnast. Kasinamad riigid (Soome, Taani, Austria, Holland, Rootsi jne) on väljendanud muret, et enne tänast majanduskriisi vastutustundetult käitunud riigid saavad väljapakutud mehhanismi kaudu oma võlad vastutustundlike riikide kaela veeretada.
Kui seni on olnud kokkulepe, et vaesemad ja mahajäänud Ida-Euroopa riigid saavad rohkem, siis kava elluviimisel hakkaks netosaajate ja netomaksjate tasakaal muutuma ja raha liigub rohkem lõunablokile, teiste kõrval jõukatele Itaaliale, Hispaaniale, Prantsumaale, Kreekale jne. Täna saab Eesti põllumees vaid kaks kolmandikku sellest, mida saavad toetustena Prantsusmaa, Hispaania, Saksamaa või Itaalia põllumehed. Nüüd kinnistatakse ebavõrdsust veelgi. See küll suurest solidaarsusest ei kõnele.
Koroonapandeemiaga kaasnenud majanduskriisis kannatanud riigid vajavad loomulikult abi. Vaatame aga veidi ringi. Näiteks Hispaania, kelle toetusena saadav osa on 77,3 miljardit eurot ja laenuna 63,1 miljardit, kavatseb muuhulgas hakata toetama 850 000 majapidamist ehk 2,5 miljonit kodanikku 554 euroga kuus. Keskmine pension oli seal 2019. aastal 1143,55 eurot, samas kui Eestis oli see 2020. aasta IV kvartalis 473,5 eurot. Enam kui kahekordne vahe. Ka miinimumpalk on seal pea kaks korda suurem, hinnatase on aga mõlemas riigis enam vähem sama. Kohati isegi Hispaania kasuks. Eesti saaks fondist esialgse kava järgi toetustena 1,85 miljardit eurot ja laenudena 1,44 miljardit eurot. Samas, ise turult laenu võttes, oleks intressid ilmselt väiksemad ja ilma igasuguste tingimusteta, mida Euroopa Liit meile seab.
Üldist pilti vaadates peame arvestama kõiki kavaga kaasnevaid aspekte. See tähendab Eesti seni väikese riigivõla hüppelist kasvu, EL struktuurifondide toetuste vähenemist (mis niigi vähenevad) ja EL liikmemaksu (mis niigi tõuseb) olulist tõusu. Samuti hinnatõuse uute maksude (süsinikukaubanduse laiendamine, süsinikulekkemaks, plastiku- ja digimaks) sisseviimisega.
Kui ESM-i puhul oli üheks põhiküsimuseks garantii andmises 1,3 miljardi euro ulatuses, mida meil ehk ei tule välja käia, siis antud programm tähendaks meile koheselt märkimisväärseid väljamakseid, aastate pikkuste kohustuste võtmist ja võõraste võlgade eest vastutamist. Meil puudub igasugune garantii, et seni vastutustundetut eelarvepoliitikat ajanud riigid asuvad oma kohustusi vastutustundlikult täitma.
Pigem vähendab ühine vastutus nende stiimulit enda käitumist muuta ja tekitab kiusatust teha Kreekat ehk siis mitte maksta võlgu tagasi. Siis maksavad selle kinni teised. Põhjapoolsemad ja konservatiivsemat rahanduspoliitikat toetavad riigid näevadki Euroopa Komisjoni kavas võlgades olevate Lõuna-Euroopa riikide katset lõigata kasu põhjamaade eelarvedistsipliinist. Soome presidendi Sauli Niinistö hinnangul peab Euroopa Liit pöörduma tagasi põhimõtte juurde, et iga riik vastutab ise oma võlakoorma eest.
Kindlasti peab taastumiskava tulema riigikogusse arutlusele, samamoodi nagu ESM. Valitsus ja riigikogu vastutavad maksumaksjate ees ning otsustamine niivõrd olulise asja üle vajab laiapõhjalist diskussiooni. Kui me tahame olla õigusriik ja järgida põhiseadust, siis nõuab minu hinnangul EL üleste kohustuste võtmine ja järjekordne otsustuspädevuse loovutamine Brüsselile referendumi korraldamist.
Tõdes ju Riigikohus juba seoses ESM-iga, et Euroopa Liiduga liitumisel saadud pädevuste ja otsustusõiguse loovutamise mandaat sai sellega ammendatud ning edasine Euroföderatsiooni suunas liikumine nõuab rahvalt uut mandaati. Küsitlused näitavad, et inimesed toetavad Euroopa Liitu suveräänsete riikide liiduna ja Eesti liikmelisust selles, kuid mitte Euroföderatsiooni.
Tuleb alustada koos meiega sama meelt olevate riikidega diskussiooni EL ja eurotsooni tuleviku üle ning anda rahvale võimalus oma seisukoha väljaütlemiseks. Kui EL sillutab kriisi varjus teed Euroföderatsioonile, kus võetakse ühist võlga ja asutakse liikmesriikidele makse kehtestama, siis see on juba täiesti teistsugune Euroopa Liit kui see, millega me kunagi liitusime.
750 miljardi euro suurust laenu makstakse tagasi aastakümneid ning kui korra on sarnast teed mindud, siis on seda edaspidi juba lihtne jätkata ja võlga suurendada. Toetusfondi nimi „Next Generation Fund“ on väga tabav – maksjateks saavad tõepoolest olema ka meie järgmised põlvkonnad.
Henn Põlluaas
Riigikogu esimees, EKRE