Riigikogu esimees Henn Põlluaas kutsus taasiseseisvumispäeval Tallinna TV-s eetris olnud pöördumises üles hoidma vabadust ja säilitama vabadusetahe.
Tere, hea eesti rahvas!
Täna, 28 aastat tagasi, 20. augustil 1991, kuulutas ENSV Ülemnõukogu Eesti taasiseseisvaks ja lahku löönuks meid okupeerinud Nõukogude Liidust. Seda tehti Eesti Kongressi ja Ülemnõukogu ühise deklaratsiooni alusel.
Otsus nõudis julgust, sest kurjuse impeerium ei olnud veel varisenud, okupatsiooniväed olid Eestis ja äsja olid vene sõdurid korraldanud veretööd Vilniuses, Riias ja Tbilisis. Mitte keegi, kes hääletas rahvusriikluse poolt, ei saanud olla kindel enda julgeolekus. KGB-l oli nimekiri sadadest eesti inimestest, keda tuli esmajärjekorras arreteerida. Kuid see julgus oli olemas.
Eesti elas läbi ränkraske ja lõputuna näiva okupatsiooniaja. Võõra võimu alt vabanemine ei toimunud üleöö, kuid perestroika-aastad viisid eestlasi lähemale meie suurele ja igipõlisele unistusele – vabadusele ja suveräänsusele.
Meie vastu seisid nii Nõukogude impeerium kui ka kremli-meelsed jõud Eestis, kuid oma tahtekindlusega viisime me need aastad meie ja ka maailma ajalukku. Nii Eesti Kongressil kui ENSV Ülemnõukogul oli taasiseseisvumisel oluline roll. Vabanemine toimus samm-sammult meie rahva kindla ja vankumatu tahte najal.
Pika Hermanni torni heisati sinimustvalge lipp, asutati eesti-meelseid erakondi. Ülemnõukogu võttis vastu ENSV suveräänsuse deklaratsiooni, kuulutas meie seadused ülimuslikeks, eesti keele riigikeeleks ja Eesti liitmise NSVL koosseisu õigustühiseks. Juba 1989. aasta augustis toimus Balti kett, kus kaks miljonit eestlast, lätlast ja leedulast ühendasid käed, et teel Tallinnast läbi Riia Vilniusesse näidata maailmale enda vabaduseiha ja tahet olla peremees omaenda kodumaal.
Sellist suursugust ja vägivallatut protesti ei olnud maailm veel näinud. Balti kett oli kutse uuele algusele. Sadu kilomeetreid pikk inimkett ei olnud viha allikas, vaid väljendas lootust ja teadmist, et teeme õiget asja ning teeme seda ühiselt. Et meie, mitte võõrad käskijad, oleme need, kes otsustavad Eesti saatuse üle. Et eesti rahvus, keel ja kultuur jääks kestma. Samad väljakutsed on meil uuesti ka täna.
Kõik, kes seisid meie rahvusriikluse taastamise eest, on eeskujuks meie noortele. Eeskujuks ka nendele, kes peavad järeltulevatele põlvedele mõeldes tegema õigeid otsuseid.
Maailm, aga ka Eesti on muutunud, kuid me elame ikka oma kodus. See on meie kodu. Hoidkem priiust, hoidkem üksteist ja säilitagem oma vabadusetahe.
Elagu Eesti!