28.01.2019
Pilt on illustratiivne.
Esmaspäevati on Riigikogus tööpäeva lõppedes vaba mikrofoni aeg ja sel nädalal võttis saadik Peeter Ernits üles ühe pealt näha naljaka, kuid süvenemisel ikka vägagi tõsise teema.
Selleks, et lugeja saaks Peeter Ernitsa teemapüstitusest täpsemalt aru, vahendavad Uued Uudised kogu sõnavõtu stenogrammi.
“Hea juhataja ja vähesed kolleegid! Meil on pikk tööpäev läbi, hakkab saama, ja ma räägin natukene pehmemal teemal. Ma räägin natuke pornost.
Pornost, jah. Kui me 24. oktoobril viimasel aastal siin istusime ja päevakord oli 20-punktiline, me rääkisime tervishoiuseadusest ja paljudest teistest olulistest eelnõudest, siis samal päeval avati Berliinis alternatiivpornofestival. See on selline feministlik ja kväärpornofestival, kus on siis transseksuaalid ja homoseksuaalid jne, ja see sisaldab ka töötubasid. Näiteks oli ühe töötoa nimi “Kepp fašismi vastu”.
Sellel filmifestivalil pärjati kaks filmi kõige kõrgemalt. Üks oli “Artist ja pervert”, mille peategelane oli vanaldane valge mees, natsiperekonnast pärit helilooja ja tema mustanahaline naine, kellega toimusid sadomasomängud. Ja teine oli “Fuego tütred”, mille tegevus toimus imeilusate Argentiina mägede taustal, näidates, kuidas lesbiorgiad toimuvad.
Muuseas, see festival sai omal ajal alguse Saksamaa sotside ja roheliste toetusel. Miks ma sellest räägin? Kuna seekord läkitas ka Eesti oma inimese sinna vaatama. Jutt on Feministeeriumi poolt läkitatud inimesest. Ja aruanne ilmus 20. detsembril eelmisel aastal, igaüks võib lugeda. Mida ma loen sealt? Ta räägib eetilisest pornost ja sellest, kuidas tuleb seda asja vaadata. Seal ei kasutata Viagrat ja orgasmid on normaalsed, aga mitte üle pakutud jne.
Ja antakse soovitusi pornofilmi vaatajatele. Toeta meeldivat pornot, kui võimalik, toeta kohalikke tegijaid. Ja seksitöö on ka töö. Seal räägitakse, kuidas normaalne ei ole uuema kväärideoloogia alusel normaalne, tegelikult vahet ei ole, igasugused variandid sobivad. Ja tõesti, ma küsin uuesti veel, et miks ma sellest räägin kõike, peale selle, et tööpäev hakkab meil läbi saama.
Aga sellepärast, et Eesti on läkitanud sinna oma inimese ja nende organisatsioonide rahastamine on aasta-aastalt suurenenud. Kui hea kolleeg Taavi Rõivas oli aastal 2013 sotsiaalminister, said need jõud – jutt on praegu LGBT ühingust, Feministeeriumist ja teistest analoogsetest – jalad alla. Toona eraldati 6000 eurot.
Tänasel päeval on juba selle ühenduse rahastamine riigieelarvest juba 92 000-eurone. Ja Feministeerium, kelle esindaja käis alternatiivpornofestivalil, kus selliseid alternatiivseid, perversseid seksimänge ja arutelusid tehakse, sai tänavu 60 000 eurot. Kokku said need organisatsioonid Eesti riigilt 250 000.
Tuletan meelde, et “Jõulutunnel”, millega koguti enneaegsete laste intensiivravipalati jaoks raha, sai kokku kusagil 220 000, Eesti riik ei leidnud seal võimalust toetada, kuigi minister käis avamas.
Ja ma küsin, et mis siis tegelikult toimub. Muuseas, ma vaatasin ka hasartmängunõukogu viimast protokolli detsembrist. Mis seal oli? Seal oli niimoodi, et LGBT filmifestival sai 2500 eurot, aga perelepitajate koolitajad ja Tallinna Koolijuhtide Ühenduse projekt “Iga inimene on väärtuslik” – kui rääkida ainult kahest – jäid tühjade pihkudega. See on nüüd viimase aasta 17. detsembri nõukogu otsus. Tegelikult küsimus on minu jaoks see, mis tegelikult toimub. Kas see kõik on normaalne?”