Kolmapäevane Riigikohtu välja kuulutatud otsus ja Riigikogu juhatuse töömeetodid on loonud olukorra, kus istungi juhataja puldis olev inimene on sisuliselt Riigikogu diktaator, kohalik “väike Stalin”, ülejäänud rahvaesindajad aga tema jalamatid.
Obstruktsiooni takistamiseks mõeldud meetmed on sedavõrd räiged, et Toomas Kivimägi ja Lauri Hussar saavad mistahes olukorra enda kasuks pöörata, lõpetades neid (mitte alati Riigikogu tööd) häiriva toimingu omatahtsi. Lihtsalt “lõpetan ja kõik!” Muidugi loetakse ette mõni töö- ja kodukorra paragrahv, aga see on sageli kontekstist väljas, teine paragrahv, milles juttu ei tehta, võib olukorda teisest küljest näidata.
Üldiselt aga sõltuvad 98 saadikut nüüd kolme juhatusse valitud inimese suvast. Praegu käib kirvetöö opositsiooni kallal, aga sellega luuakse ju tulevikuks enneolematu pretsedent – tulgu võimule mistahes uus koalitsioon, tal on Lauri Hussari ja Toomas Kivimägi tööriistad laual ees ootamas. Või nagu kirjutab üks kommentaator: “Võimuliit võiks ennast ette kujutada olukorras, kus nad on (praegust madalat reitingut arvestades) opositsioonis, võimul on mingi konservatiivne koalitsioon, kes tahab homoseadust tühistada ning Riigikogu eesistuja on Martin Helme, kes lajatab neile sama räigelt, nagu kolhoosiesimees Toomas Kivimägi praegu. Kui hea tunne neil endil oleks?”
Obstruktsioon on opositsiooni seaduslik vahend Riigikogu enamuse survestamiseks, mis võib küll päevakorra teatud ulatuses kokku jooksutada, aga jääb siiski seaduse raamidesse, näiteks eelnõude ja arupärimiste esitamine. Riigikogu juhatusele Riigikohtu poolt antud ja juhatuse poolt endale võetud “õigused” aga on ehtsa omavoli allikas ehk “Keelan, käsen, poon ja lasen!” Igat kodukorra reeglit lihtsalt tohib väänata ja sealt edasi ka rikkuda.
Muide, kuivõrd Toomas Kivimägi oli kunagi kolhoosi aseesimees, siis on paslik teada, et ka Valgevene diktaator Aleksandar Lukašenka oli Nõukogude ajal kolhoosiesimees, seega stiil on sarnane.
Omapärane on ka see, et Riigikohtust on saanud täidesaatva võimu käepikendus – tema otsused annavad alati õiguse võimulolijatele, kuid mitte kunagi opositsioonile. Ometi on näiteks automaksu eelnõu asi, mille vastu on enamik ühiskonnast – ja seda ei saa parlamentaarselt kuidagi takistada ning poliitika suundubki tänavatele. Seejuures varjas võimuliit valimiskampaanias oma maksutõusuplaane, võimule pääsedes aga šokeeris massiivsete maksutõusudega kogu ühiskonda.
Võimukoalitsioonil on hetkel koos ülejooksikutega olemas Riigikogus absoluutne enamus, kuid 16-liikmeline (+1) fraktsioon on saanud neile sedavõrd suureks probleemiks, et eesistujatest on saanud pisi-Stalinid. Samas aga on nii protseduurilised küsimused kui obstruktsioon Riigikogus Reformierakonna ja sotside “lapsukesed”, nemad võtsid selle kasutusel ajal, mil EKRE oli valitsuses.
Kui kunagi tuleb uus Riigikogu koosseis, siis tema esimeseks üllatuseks saab kindlasti olema see, et mingid reeglid seal enam ei kehti.
Uued Uudised