Kliimaministeeriumi uus veereform on serveeritud kui päästerõngas, kuid tegelikult on see riigi pikaajalise saamatuse veeretamine tarbija rahakotile. Sõnum on karm: Euroopa Liit keeras kahe miljardi suuruse rahakraani kinni ning kuna riik pole suutnud luua jätkusuutlikku süsteemi, hakkame peagi kraanivee eest maksma kullahinda.
Viimase 20 aastaga valati Eesti veetaristusse kaks miljardit eurot eurorahasid, kuid nüüd on see pidu läbi. Ministeeriumi plaan järgmise 12 aasta investeeringuvajaduse – veel kahe miljardi euro – leidmiseks ei ole riiklik tugi, vaid massiivne hinnatõus. Plaani kohaselt koondatakse senised 120 kohalikku veefirmat 20 regioonihiiuks, mis toob endaga kaasa kolm valusat lööki tavalisele inimesele. Esiteks rakendub küüniline niinimetatud solidaarsusprintsiip, mis tähendab suurlinnade elanike karistamist. Kuna maapiirkondade amortiseerunud taristu uuendamine on ülemõistuse kallis, liidetakse nad linnadega ühte patta, mis sunnib linnainimesi oma veearvega kinni maksma kümnete kilomeetrite kaugusel asuvat hajaasustust. See on peidetud lisamaks, mis tõstab kunstlikult elukallidust seal, kus elanike tihedus peaks tagama odavama teenuse.
Teiseks on ministeeriumi lubatud sotsiaalne hinnalagi – et vesi ei tohi maksma hakata rohkem kui 2% maakonna elaniku netosissetulekust ehk umbes 7,5 eurot kuupmeetri eest – pehmelt öeldes irvitus tarbija üle. Tavalisele perele tähendab selline piirmäär sadadesse eurodesse ulatuvat lisakulu aastas ning elutähtis joogivesi liigub samasugusesse luksuskategooriasse nagu elektrienergia pärast kurikuulsa elektrituru avamist.
Kolmandaks kaob reformiga igasugune kohalik otsustusõigus ja paindlikkus. Kui seni oli vallal huvi ja kohustus hoida oma piirkonna veehind kontrolli all, siis tulevikus otsustab investeeringute üle kauge suurfirma, kelle Exceli tabelis jääb ääremaa väikeküla alati viimasele reale, samal ajal kui kohalikud omavalitsused sundvõõrandatakse nende endi ehitatud varadest.
Veereform sellisel kujul ei ole lahendus. Riik veeretab oma tegematajätmised ja strateegilise visiooni puudumise monopolide õlgadele, kes hakkavad kodanikult viimast senti välja pigistama. Kui puhas vesi muutub luksuseks, mida suudame osta vaid sotsiaalsete piirmäärade piiril, oleme riigina milleski väga põhimõttelises ebaõnnestunud.
Rainis Lipstok