Veebiväljaande Meie Kirik peatoimetaja Veiko Vihuri arutleb sotsiaalmeedias õigluspüüdluse üle, mis eraldab riiki röövlijõugust. Eesti riik elab ilmselgelt röövlijõugu hundiseaduste järgi.
“Kehtiva põhiseaduse preambul ütleb, et Eesti riik “on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele”.
See ei ole päris nii. Täpsemalt öeldes on riik – igasugune riik – rajatud eeskätt jõule, mis sunnib elanikke alluma riigi alusena välja kuulutatud printsiipidele ning võimude kehtestatud õiguskorrale.
Kui elanike massid on üldjoontes riigiga rahul, siis ei ole vaja sunnimehhanisme käiku lasta. Kui mitte, siis võib riigikord revolutsiooni või massilise allumatuse käigus mõneks ajaks laguneda, kuni riikliku sunniaparaadi käsuliinid on kindlalt uutes kätes ning kõik kestab edasi.
Just siin tulebki mängu Püha Augustinuse mõttekäik: “Mis muud on riigid lahus õiglusest kui vaid suured röövlijõugud? Pole ju ka röövlijõugud midagi muud kui väikesed riigid? Ka seal on tegemist inimeste rühmaga, keda juhitakse ülema meelevallaga, kes on seotud omavahelise lepinguga ning kes jagab kindla kokkuleppe alusel saaki.”
Vaid õiglusepüüdlus eristab riiki röövlijõugust. Jah, mõlemad kasutavad oma tahte kehtestamiseks vägivalda või vägivallaga ähvardamist, ent ühel juhul tehakse seda üldistes huvides, teisel juhul kuritegeliku kasu saamise eesmärgil.
Praktikas muidugi ei ole mainitud erinevus sugugi nii kristallselge. Ka suured riigid võivad osutuda röövlijõukudeks ning lõppude lõpuks kehtestab reeglid see, kelle jõud käib kõikidest teistest üle.